Eesti Kongressi ajalugu

English     Eesti keeles

Kontakt

Updated 06/17/2008

Ülevaade ilmus raamatus Eesti Kongress: siis ja praegu / koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn: Eesti Vabariigi Riigikantselei, 2000. 527 lk.

24. veebruar 1989 jääb Eesti ajalukku piduliku, kuid vastuolulise päevana. Varahommikul heisati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusel Pika Hermanni tippu sinimustvalge lipp, mille meenutaminegi oli vaid mõni aasta varem kõige karmimalt keelatud. Eesti oli ikka veel N. Liidu ülemvõimu all. Võimuraasukesi oli ka Eesti NSV ametivõimudel, kes rahva vabadusliikumise toel asusid oma õigusi laiendama. Rahva enamik toetas rahvuslipu heiskamist ja jälgis seda pisarsilmi. Paljud leidsid, et lipu heiskajate käed ei ole selleks piisavalt puhtad.

SISSEJUHATUS: ISESEISVUSE MÕTTE ARENG

Anno Domini 1989 kestis Eesti NSV-s nõukogude okupatsiooni 49. aasta. Nii Venemaa kui ka N. Liidu äärealad, Ida-Euroopa satelliitriigid, Aasia, Aafrika ning Ladina-Ameerika ühiskonnad, mis järgisid nõukogulikku elukorraldust, olid jõudnud sügavaimasse sisekriisi. Seda iseloomustasid majanduse totaalne allakäik, sotsiaalne stagnatsioon, keskkonna saastumine üle kriitiliste piiride, rahvuste intellektuaalse ja moraalse kvaliteedi laostumine, usu purunemine ametlikesse ideaalidesse ja arengumudelitesse, kui seda üldse olnud oli. Maailma viimane, Moskvast juhitud impeerium oli nagu pehkinud hiigelpuu, mis veel vaid koore najal püsti seisis. Ühe partei võimumonopol ja selle vägivald oli hävitanud miljoneid inimesi ning kümneid rahvaid, sh neljandiku ühemiljonilisest eesti rahvast. Moskva oli mitmekümne aasta vältel veriselt lämmatanud kõik reformi- ja iseseisvuspüüdlused Ida-Euroopa sõltlasriikides: Ungaris 1956, Tshehhoslovakkias 1968,Poolas 1980. Kümnendat aastat kestis N. Liidu vallutussõda Afganistanis.

N. Liidus tehti aeg-ajalt kohmakaid reformikatseid, kuid need jooksid üksteise järel liiva. Viimseks jäänud katset, nn perestroikat ehk maakeeli ümberrivistumist alustas N. Liidu kompartei uus juht Mihhail Gorbatshov 1985. aastal. Avalikustamis-kampaania avas säärased ühiskondliku energia vood, mille mõju ja tagajärgi ei osanud 1985. aastal keegi, ei KGB ega CIA parimad analüütikud aimata.

Suurriikide kriisid ja nende jõuvahekordadade muutumine on alati väikeriikide shanss. Nii oli Esimese maailmasõja lõpul ja sama kordus sel sajandil ka 1990. aastate algul. Kogu külma sõja kestel, k.a. selle lõpufaas, mil Gorbatshovi uuenduspoliitika võlus ära enamiku lääneriikide juhtidest, ei olnud Lääs huvitatud N. Liidu lagunemisest - seda peeti liiga ohtlikuks. Eelistati kord juba saavutatud jõudude tasakaalu ehk stabiilsust. Eeldati, et impeeriumi on siiski võimalik rahumeelselt seestpoolt reformida.

Vaid impeeriumi sees olijad mõistsid, kuivõrd võimatu see tegelikkuses oli. Seestpoolt oli selgesti näha, et maailma viimse kommunistliku impeeriumi lagunemisprotsess oli muutunud pöördumatuks.

Kasutades osavalt ära avalikustamispoliitika läbi avanenud tsensuuriauke, asusid impeeriumiikestatud rahvad eesotsas eestlaste, lätlaste ja leedulastega jõuliselt teadvustama oma varem keelatud ajalugu. Tekkis terve rida erinevaid demokraatlikke rahvaliikumisi, millest julgemad söandasid sõnastada juba ka suveräänsuse, sõltumatuse või iseseisvuse nõudeid.

Eestis läks rahvas esmakordselt massiliselt liikvele 1987. a. kevadel, mil mitmel pool korraldati fosforiidikaevandamise vastaseid demonstratsioone. Need toimusid vormiliselt küll looduskaitse sildi all, kuid sisuliselt keskvõimu vastu ja Eesti oma otsustusõiguse poolt. 1987. a. esimesel poolel sai alguse Eesti Roheline Liikumine, mis ametlikult asutati aasta hiljem 23. mail 1988.

23. augustil 1987 kogunes Tallinnas Hirvepargis esimesele Teise maailmasõja järgsele avalikule poliitilisele meeleavaldusele mitusada inimest. Juba järgmisel päeval ilmusid teated Hirvepargi sündmustestmaailma juhtivate ajalehtede esilehekülgedel. See oli esimene pääsuke Eesti läbimurdest Lääne meediasse, mis osutus võimalikuks tänu eesti vabadusvõitlejate ja pagulasaktivistide koostõõle, kes organiseerisid mh. USA senaatorite kirja Mihhail Gorbatshovile.

Eestis hakati järjekindlalt nõudma Molotov-Ribbentropi pakti salalepingute avalikustamist, mille algatajaks oli Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti Grupp ehk MRP-AEG(juht Tiit Madisson). Sihile jõuti paari aasta pärast, kui N. Liidu rahvasaadikute kongress tunnistas nende häbiväärsete salalepete olemasolu ning kuulutas nad kehtetuks.

12. detsembril 1987 loodi Eesti Muinsuskaitse Selts. Muinsuskaitseliikumine oli alanud juba 1986. a., kuid muutus paari aastaga massiliseks rahvaliikumiseks. Kuumal rahvusvärvide suvel 1988 ulatus seltsi liikmete arv kümne tuhandeni.

1988.a. jaanuaris algatasid MRP-AEG ja Hirvepargi meeleavalduse korraldajad allkirjade kogumise stalinismi ohvrite mälestusmärgi püstitamiseks, millega rahvas läks kaasa.2. veebruaril 1988korraldas MRP-AEG Tartus Tartu rahu aastapäeva tähistamiseks miitingu, milleks ametlikku luba ei antud. Miitingule tuli siiski mitu tuhat inimest, keda ründasid kilpide ja koertega varustatud miilitsad. Eesti ajakirjanduses vallandus räige kampaania meeleavalduse korraldajate pihta, keda süüdistati rahvusliku vaenu õhutamises.

Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1988. a. julgesid juba tuhanded eestlased koguneda Tallinnas kirjanik Tammsaare mälestusmärgi juurde poliitilisele meeleavaldusele. Ametivõimud ei keelanud kogunemist ära, kuid üritasid tulutult suunata kokkutulnuid siseruumidesse vaidlusõhtutele. Võimud olid taas jõu kasutamiseks valmis, kuid ei sõandanud seda teha. 1988. aasta aprillis toodi Muinsuskaitse Seltsi päevadel Tartus rahvusvärvid avalikult välja.

1988. aasta aprilliks oli Eesti ühiskond jõudnud tõeliselt revolutsioonilise situatsioonini. 1.-2. aprillil toimus Tallinnas loomeliitude pleenum, kus arutati avameelselt ja kriitiliselt mitte ainult eesti kultuuri hetkeseisu, vaid Eesti rahva ja riigi

tulevikku.

Tundes, et uutmispoliitika initsiatiiv hakkab keskvõimul käest libisema, vanameelsete impeeriumijõudude vastuseis tugevneb ning protsessid liiduvabariikides, sh eriti Balti riikides muutuvad kontrollimatuks, üritasid reformimeelsed jõud veel kord initsiatiivi haarata ja enda poolt vallandatud protsesse juhitavamaks muuta.1988. aasta kevadel kutsuti paljudes liiduvabariikides enam-vähem sama-aegselt ellu nn rahvarindeliikumised Gorbatshovi poolt juhitava perestroikapoliitika toetuseks. Eestis kutsus Edgar Savisaar 13. aprillil 1988 avalikus TV-saates rahvastüles looma rahvarinde tugigruppe perestroika toetuseks. Paljud inimesed, kes polnud sõandanud kaasa minna rahvusradikaalsete mõtteavaldustega, haarasid kinni just sellest, neile sobivalt mõõduka, reformimeelse liikumisega avanenud võimalustest.

Rahvarindest sai rahvalik, kuid mitte rahvuslik liikumine, millest hiljem kasvasid välja mitmed Eesti tulevased poliitilised erakonnad. Rahvarinde keskne ideoloogia oli impeeriumi sisemine reformimine,astmeline demokratiseerimine, perestroikapoliitikaga loodud võimaluste maksimaalne ärakasutamine Eesti arenguks. Ehkki ametlikus Rahvarinde loomise üleskutses, mis ilmus 30. aprillil 1988 ajalehes Edasi, deklareeriti juhindumist NLKP strateegilisest põhiliinist,oli Rahvarinde tegelikuks sihiks alternatiivse rahvaliikumise kaudu võimule jõudmine ning kompartei eemaletõrjumine, ainupartei ülemvõimu murdmine (vt. Teine Eesti, lk.293-294).

Rahvarinne ei püstitanud esialgu Eesti NSV suveräänsuse nõuet, vaid taotleti liiduvabariikide majandusliku otsustusvõime suurendamist. Tõõtati välja isemajandava Eesti ehk IME-programm Eesti NSV majandusliku iseseisvuse kasvatamiseks. Rahvarinne kujunes 1988-1989 kohtadel niisama entusiastlikuks ja rahva ühiskondlikku energiat positiivselt siduvaks nagu seda oli 1987. aastal roheliste liikumine ja 1988. aastal muinsuskaitseliikumine. Rahvarindes said poliitilise kooli paljud Eesti tulevased juhtivad poliitikud ja parlamendiliikmed.

23. juulil 1988 võttis Rahvarinde algatuskeskus vastu seisukoha enesemääramise küsimuses, milles õeldi mh: ”Rahvarinde Algatuskeskus ei pea õigeks separatistlikke taotlusi, mis ei arvesta Eesti olukorda reaalselt mõjutavaid rahvusvahelisi, majanduslikke, poliitilisi ja etnilisi tegureid. Püüdlused ja üleskutsed, mis neist asjaoludest mõõda vaatavad, võivad raskelt kahjustada soodsat väljavaadet, mille avab Eestile jätkuv perestroika ja üleminek isemajandamisele. Eesti poliitiline suveräänsus võib tänapäeva maailmas teostuda üksnes enesemääramisõigusel rajaneva sotsialistliku rahvusriigina. Kõige valutum tee sellele on Nõukogude Liidu muutmine liitriigist riikide liiduks.” See Rahvarinde seisukoht vastas toonase EKP seisukohtadele, kes kritiseeris 1988. aasta suvel puhkenud propagandasõjas ühest küljest nii rahvuslikke iseseisvusliikumisi kui ka nn interliikumist. Internatsionaalne Rinne Rahvarinde vastu loodi 1988.a. suvel, see kehastas N. Liidu kõige tagurlikumaid jõude. Nii kompartei kui ka Rahvarinde ideoloogid (M.Titma, M.Kadastik, E.Savisaar, M.Lauristin jt) kinnitasid sel suvel rahvale ühest suust, et just perestroika on andnud eestlastele ajaloolise võimaluse ja oleks rumalus see maha mängida liiga radikaalseks minnes, st nõudes täielikku riiklikku iseseisvust.

Kontsentreeritud rünnak nn äärmusliikumiste ehk iseseisvuse nõudjate (MRP-AEG, Eesti Muinsuskaitse Selts jt) vastu oli reaktsiooniks 1988. a. jaanuaris tekkinud ideele luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP asutati 20. augustil 1988 Kesk-Eestis, Eesti geograafilises keskpunktis Pilistveres. ERSP kasvas välja 1988.a. suvel poliitvangide vabastamise pikette organiseerinud rühmadest MRP-AEG ja Võru noortekolonn nr.1. Aasta pärast tekkis Eestis erakondi juba nagu seeni pärast vihma. Kuid ERSP oli esialgu ainus, kelle avalik siht ja programmiline nõudmine oli Eesti iseseisvumine: ”Eesti rahva kriisist väljaviimise kiireim, realistlikem ja perspektiivseim võimalus on rahvuslik-riikliku sõltumatuse võimalikult kohene taastamine,” ütles ERSP asutamiskõnes Tunne Kelam. ”Jagades ühiskonna tervendamist taotlevate jõudude (Rahvarinne, ”rohelised” jt.) muret ja toetades nende püüdlusi, loeb ERSP oma kohuseks säilitada nüüdses entusiasmipuhangus kaine illusioonivaba mõtteviis.”

ENSV prokürõr Leo Urge väitis 1988 ENSV Teaduste Akadeemia ühiskonnateadlaste seisukohtadele tuginedes, et ERSP nimelise ”rühmituse programmilise põhiidee propageerimine nüüdistingimustes kahjustab perestroikat, demokratiseerimisprotsessi ja Eestimaa sotsialistlikku arengut. See soodustab konservatiivsete jõudude elavnemist, avaldab kahjulikku, takistavat mõju meie vabariigis toimuvatele poliitilistele ja majanduslikele ümberkorraldustele.”

Niisiis oli ENSV ühiskonnas 1988. aasta sügiseks välja kujunenud kolm vastandlikku mõtteviisi ehk vaadet Eesti tulevikule: riiklik iseseisvumine, mida ühed (esialgu enamus) pidasid utoopiliseks, plahvatusohtlikult radikaalseks nõudeks, oli teiste (esialgu vähemuse) arvates ainus realistlik ja perspektiivseim võimalus. Kolmandat mõtteviisi esindasid impeeriumi ehk senise olukorra säilitajad.

Etteruttavalt võime õelda, etjuba aasta pärast, 1989. aasta sügiseks oli 1988. aasta suve vähemusliku äärerühmituse idee leidnud rahva enamuse toetuse, kuid selleks oli vaja rahva eneseteadvust äratavat jõudu, poliitilist liikumist, mis ühelt poolt peletaks rahva psüühikas sügavalt pesitseva hirmu repressioonide ees ning teisalt väliseid tingimusi ehk impeeriumi haarde lõdvenemist just nii parajal määral, et saaks selgeks sisemise reformi lootusetus.

1988. aasta sügiseks olid ühiskondlikud vabanemisprotsessid Ida-Euroopas, eeskätt Ungaris, Tshehhis ja Poolas jõuliselt käivitunud. Mida nõrgemaks jäi keskvõimu kontroll, seda jõulisemalt arenesid erinevad rahva- ja ametiühinguliikumised, kelle nõudmised muutusid üha radikaalsemaks. Esialgsed ettevaatlikud majandusnõuded kasvasid kiiresti poliitiliste õiguste, vaba reisimise ja lõpuks ka vabadusnõueteks. Ka Eestis oli demokraatlike rahvaliikumisteühiskondliku surve muutunud nii tugevaks, et ametlik kõrgeim kohalik võimuorgan Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas 16. novembril 1988 Eesti NSV seadused ülemaks kui N. Liidu seadused ning võttis vastu nn suveräänsusdeklaratsiooni. Praktiliselt ei muutnud see deklaratsioon Eesti NSV elus esialgu küll veel midagi, kuid oli siiski oluline samm rahva enamuse teadvuse kasvul teel täieliku iseseisvusnõude poole.

Rahvuslikud ringkonnad kavandasid 1988. a. Eestile rahvademokraatiamaadele sarnast staatust ning sedagi kui üleminekuetappi, mitte kui eesmärki iseendas.Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste, kes esitas sellesuunalisi mõtteid korduvalt 1988. aasta jooksul, tuli oma avalikus kõnes11. septembril 1988 välja julge nõudega taastada Eesti Vabariik. Tema kõnet kuulas erinevatel andmetel 100 000 kuni 300 000 inimest, kes olid kogunenud Tallinna Lauluväljakule Rahvarinde suurüritusele ”Eestimaa laul 1988”. Velliste kõne pälvis toona nii nõukogude võimude kui ka Rahvarinde juhtide pahameele, sest tol ajal oli ametlikult lubatud maksimumiks "suveräänsus", mis tähendas senisest mõnevõrra suuremat iseseisvust impeeriumi sees. Nii EKP kui ka Rahvarinde juhtkond kartis laulva revolutsiooni kuumal suvel, kui sinimustvalged lipud lehvisid üle Eesti igal koduõuel ja külalaulupeol, sõnaselget iseseisvumisnõuet, mis võinuks nende arvates "pilli" ehk vabanemislootused lõhki ajada. Kardeti erakorralise seisukorra kehtestamist, kardeti sõja puhkemist, kardeti kohalolevat okupatsiooniväge, keda mitteametlikel, erinevatel andmetel oli Eestis 100 000 kuni 120 000 meest pluss ohvitseride perekonnad. Eesti kaart oli võõrsõjaväe baase täis pikitud. Mõte, et juba viie aasta pärast tõmbab Moskva oma väed veretult välja mitte ainult Ida-Euroopast, vaid ka Balti riikidest, tundus 1989 veel täiesti võimatu või vähemalt ülimalt ebatõenäoline.

23. augustil 1988 väitsid ametivõimud Tallinna Linnahallis toimunud MRP 49. aastapäeva tähistamisel, et ajalugu on võimatu tagasi põõrata, tuleb leppida väljakujunenud reaalsusega ja katsuda seda parandada. Oli välja kujunenud skisofreeniline olukord: ühelt poolt tunnistati, et Eesti annekteeriti 1940. aastal, teisalt kutsuti üles reaalsusega leppima, selle tagajärgedest lähtuma, kavandades mõõdukaid IME-programme ning nähes Eesti Vabariigi territooriumi ka edaspidi teda okupeeriva riigi seadusliku osana. EKP nägi Eestile ette omariiklust uue, loodetavalt sõlmitava liidulepingu alusel, Rahvarinne lootis suurendada ENSV suveräänsust IME-projekti üleliiduliseks majandusreformiks surumise kaudu, ERSP ja Eesti Muinsuskaitse Selts nõudsid Eestiiseseisvuse taastamist.

1989.a. alguseks oli põhiküsimus niisiis see, kuidas säilitada ja kinnistada juba saavutatud poliitilised vabadused? Kuidas neid järk-järgult laiendada? Kui kaugele võib ja saab minna? Paljudele oli ideaalis selge, et poliitiliste vabaduste ainus ja parim tagatis oleks täielik riiklik iseseisvus, kuid kuidas muuta suhteline suveräänsus riiklikuks iseseisvuseks, ilma et see ohustaks füüsiliselt niigi palju hävitatud eesti rahvast, ilma et see suurendaks Lääne avalikkuse ning Venemaa enda hirmu laguneva impeeriumi kokkuvarisemise tagajärgede ees?Kaelamurdev trikk, mille rahuliku, veretu teostumise tõenäosus oli nii eesti rahva enamuse kui ka Lääne avaliku arvamuse jaoks ikka veel kaduvväike. Kuidas taastada Eesti Vabariik de facto?

KODANIKE KOMITEEDE LIIKUMINE

24. veebruaril 1989 heiskasid ENSV võimud eesotsas Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga ja Ministrite Nõukogu esimehe Indrek Toomega sinimustvalge lipu Toompea lossi Pika Hermanni torni. Leidus rahvusliku meelega inimesi, kes olid lipu heiskamisele otse vastu, pidades ebaeetiliseks, et seda teeb okupatsioonivõim endiselt okupeeritud riigis. Eesti oli ju endiselt raudse eesriide taga. Üliõpilaskorporatsioon "Ugala" protestikirjas nimetati sinimustvalge lipu kuulutamist ENSV lipuksrahvussümboli vägistamiseks (TRÜ 3.03.1989). Leidus inimesi, kes suhtusid lipuheiskamisse ebalevalt. Lipu heiskamist toetas Rahvarinne ja EKP, vastu olid ühelt poolt interrindelased ja teiselt poolt ERSP, EMS ning sõltumatud noorteliikumised, ehkki eri põhjustel.

Toompeal toimunud lipuheiskamise tseremooniast kõrvale jäänud rahvuslikud jõud tähistasid iseseisvuspäeva Kaarli kirikus, Raekoja platsil ning õhtul Estonia kontserdisaalis pidulikul aktusel. Raekoja platsi meeleavaldusel pidas kõne Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste, kes luge ette Muinsuskaitse Seltsi poolt vastu võetud deklaratsioonid, millega kutsuti rahvast üles taastama Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel ning alustama EV kodanike registreerimist. Trivimi Velliste esitas oma kõnes ka idee, et Eesti peaks omandama Ungari staatuse, st saama iseseisvaks, kuid säilitama kuuluvuse Varssavi pakti ja VMN-i.Estoniastoimunud aktusel kõnelesid Trivimi Velliste ja Tunne Kelam, kestutvustasid oma kõnedes Muinsuskaitse Seltsi, Kristliku Liidu ja ERSP ühispöördumist, millega pandi alus kodanike komiteede liikumisele.

Kodanike komitee liikumise algatajad lähtusid tõsiasjast, et Eesti Vabariik kestab juriidiliselt ehk de jure vaatamata nõukogude okupatsioonile, kuna Eesti Vabariiki saab legaalselt likvideerida ainult kodanike vaba tahteavaldusega. Eesmärk oli kõigepealt tuvastada see kontingent, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku küsimust. Idee oli lihtne ja geniaalne:EV kodanikud ja nende järglased tulevad avaliku kuulutuse järgi kokku koosolekule, valivad endi hulgast kodanike komiteed, kelle ülesandeks on koostada EV kodanike nimekiri. Kogu liikumise lõppsiht oli Eesti Kongressi või Rahvuskongressi kokkukutsumine, millest pidi saama viimase poole sajandi jooksul esimene tõeline EV kodanike esindusorgan, kel on seaduslik alus ja voli realiseerida eesti rahva tahet. Eesti Kongressil oleks volitus moodustada ajutisi täidesaatvaid organeid, et teostada Eesti enesemääramine ja taastada Eesti Vabariik.

Oluline oli see, et kodanike komiteede liikumise lähtekoht oli õiguslik, mitte rahvuslik. Lähtekohaks oli Eesti Vabariigi kodakondsus, mida loeti säilinuks ja pärituks vastavalt omaaegsetele seadustele. Eesti Vabariigis (1918-1940) elas 8% mitte-eestlasi, venelasi, sakslasi, rootslasi, soomlasi, juute jt. Kõiki EV kodanikke ja nende järglasi, sõltumata rahvusest, kutsuti üles end registreerima.

Kodanike komiteede liikumine andis ühtlasi esmakordse võimaluse ühendada 50 aastat raudeesriidega kaheks lõhestatud eesti rahva osad - pagulaskonna ja kodueestlased, sest kodanike komiteede liikumist kavandati laiendada ka väliseestlastele, keda võis välisriikides, peamiselt Rootsis, USA-s, Kanadas, Venemaal jm elada vähemalt 75 000 kuni 100 000 inimest.

Kodanike komiteede liikumine ei välistanud registreerimisel õieti kedagi, sest igal Eestis elaval inimesel, kes selleks soovi avaldas, oli võimalus panna end kirja kodakondsuse taotlejana. Ainus tingimus oli, et kodakondsuse taotleja peab tunnistama eesti rahva enesemääramisõigust.

Kodanike komiteede liikumise idee pärines Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimehe Trivimi Velliste mälestuste kohaselt väliseesti professor Rein Taageperalt, kes oli 1988. aasta septembris ühel Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi koosviibimisel Torontos soovitanud hakata koostama Eesti Vabariigi kodanike registrit - nõ igaks juhuks, tuleviku jaoks. Trivimi Velliste pidas mõtet esialgu tehniliselt ülimalt tõõmahukaks. Kui Harald Tillemann tegi 1989. aasta jaanuari algul, kolmekuningapäeva paiku Trivimi Vellistele ettepaneku nii ruttu kui võimalik valida Eesti Rahvuskongress 1917. aasta eeskujul, loksatasid need kaks ideed omavahel kokku (vt Teine Eesti, lk 326). Trivimi Velliste visandas õõsel mõtted paberile ja tutvustas neid järgmisel päeval Moskva kohvikus (praeguses Metropolis) Mart Laarile ja Tunne Kelamile. Kodanike komiteede loomise idee leidis toetust ning liikumise ametlikeks käimalükkajateks said Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit, kes lähtusid iseseisvusliikumises õigusliku järjepidevuse ideest. Selleks, et kodanike komiteed sünniksid ja saaksid omavahel sidet pidada, otsustasid kolm algatajat organisatsiooni, EMS, ERSP ja EKL, ellu kutsuda Ajutise Sidetoimkonna (AST). Iga asutaja delegeeris AST-i kolm liiget, kes olid asendatavad. AST-i ülesanne oli koordineerida komiteede moodustamist ja anda välja registreerimislehti.

Tunne Kelam ja Kaido Kama arendasid kodanike komiteede liikumise mõtet edasi21. jaanuaril 1989 Tartus toimunud mõttevahetusel ”Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”

Eesti Vabariigi kestmine tulenes peaasjalikult sellest, et lääneriigid ei tunnustanud selle annekteerimist seaduslikuks.Seetõttu said tegevust jätkata mitmed välisesindused ja pagulasvalitsus. Kestev riiklik iseseisvus on tegelikult rahvusvaheliste suhete ja tunnustuse küsimus. Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust kandis paguluses pool sajandit Eesti Vabariigi pagulasvalitsus, nagu ajaloost tuntud teisedki okupeeritud riikide pagulasvalitsused, näiteks Teise maailmasõja ajal Poola, Norra jaPrantsusmaa pagulasvalitsused. Järjepidevus säiliks küll ka ilma pagulasvalitsuseta, juhul kui välisriigid ei tunnusta anneksiooni ja kui säilivad diplomaatilised suhted (Austria, Mehhiko jt).

Kodanike komiteede ideoloogid eesotsas Tunne Kelami ja Trivimi Vellistega rõhutasid Eesti Vabariigi järjepidevuse idee puhul seda, et Balti riikide taasiseseisvumine võiks kujuneda positiivseks lahenduseks ka impeeriumi kriisile, juhul kui see õnnestuks läbi viia rahumeelselt ja kui see õnnestuks lülitada Euroopa relvastuse vähendamise ja desarmeerimise üldisesse protsessi. Ühelt poolt püüti anda lääneriikidele argumente Balti riikide iseseisvuspüüete toetamiseks ja teisalt kahandada hirmu impeeriumi lagunemise ettearvamatute tagajärgede ees, rõhutades igal sammul Balti riikide erilist staatust N. Liidus ning nende varasemat iseseisvust - seda erinevalt teistest liiduvabariikidest. Sellega reetis Eesti lõplikult perestroika, sest selgus: Venemaa küljest lahti saada on küll raske, kuid ilmselt kergem kui Venemaad parandada. Olukord meenutas mõneti Tartu rahu sõlmimise aega.

Taktikalistel kaalutlustel rõhutasid kodanike komiteede liikumise algatajad erinevusi nõukogude impeeriumi erinevate piirkondade vahel. Samas oli ERSP üks N.Liidu ikestatud rahvaste konverentside ja koostõõ eestvedajaid, sihiks impeerium üheskoos lagundada. Rahvarinne pidas tihedat koostõõd liiduvabariikide vahel oluliseks eelduseks impeeriumi liberaliseerimisel ning arendas samuti sidemeid teiste liiduvabariikide tärkavate demokraatlike rahvaliikumistega, propageerides N.Liidu liberaliseerimise ideed.

Psühholoogiliselt oli kodanike komiteede liikumise idee hästi ajastatud. 1985. aastal alanud impeeriumi reformimiskava oli 1989. aastaks suuresti ummikusse jooksnud. Vaatamata saavutatud sõnavabadusele ja rahvusliku atribuutika kasutuselevõtmisele nõukogude omavalitsusorganite poolt halvenes rahva aineline olukord kogu aeg. Rubla järsk langus ja igapäevaste toiduainete veel järsem hinnatõus muutsid argipäevaelu üha rängemaks. Hakkasid tekkima esimesed märgid emotsionaalsest väsimusest. 1988. aasta kuuma rahvusliku suve rahvaliikumiste entusiasm polnud leidnud rahuldavat poliitilist väljundit. Hakati väsima ka Rahvarinde massiaktsioonidest, pikkadest rahvuslikest maratonkoosolekuist javene interrinde käredatest tänavamiitingutest ning korduvatest streigilainetest, mida juhiti ja rahastati Moskvast.

Suur murrang, mis tundus 1988. aasta suvel olevat nii lähedal, suubus sügistalveks 1988/1989 pealtnäha viljatutesse sisepoliitilistesse vaidlustesse ning tulututesse kemplemistesse Moskva keskvõimuga.Oodatud vabanemine tundus nihkuvat ebamäärasesse tulevikku. Rahvussümboolika ja suveräänsussõna kasutuselevõtt ENSV võimude poolt oli vabadusvõitluse rindejoone ähmaseks teinud. Enam polnud selge, kes on kes ja kes mida õieti taotleb, sest võimulolijad võtsid iseseisvuslastelt üle mitmeid radikaalseid ideid ja nõudmisi ja esitasid neid oma tõlgenduses (näiteks 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon). Võimulolijad olid solvunud, et nende poolt tehtud liberaliseerimisotsuseid, mille eest nad Moskvas korralikult nahutada said, piisavalt ei hinnatud, radikaalsed iseseisvuslased olid omakorda solvunud, et nende ideid oli lahjendatud või "valede" isikute poolt üle võetud. Mõlemal osapoolel oli põhjust pettuda kõrgelennulistes ootustes.

Kodanike komiteede liikumine pakkus säärases üsna segases, ebamäärastest lootustest ning ka pettumustest tulvil poliitilises olukorras psühholoogiliselt selge lahenduse: iga inimene pidi iseendas selgusele jõudma, kas ta soovib ja julgeb end okupatsioonivõimu tingimustes avalikult Eesti Vabariigi kodanikuks või selle taotlejaks tunnistada. Paljudel olid ju elavalt meeles ajad, mil ainuüksi mingis ”kahtlases” nimekirjas esinemine võis tähendada pikki vanglaaastaid või ka kohest surma. Kodanike komiteede liikumine oli nii eestlastele kui muulastele kodanikujulguse ja kodanikualgatuse suur proovikivi.

Liikumise algatajad ei võinud ette teada, kui palju rahvast sellega kaasa tuleb ega ka seda, kas rahvas üldse kaasa tuleb.Pettumus perestroikas, Rahvasaadikute Kongressi suutmatus lahendada Nõukogude impeeriumi ees seisvaid probleeme, EKP kahekeelsus (Moskvas kinnitati Gorbatshovile, et Eesti ei soovi iseseisvuda, Tallinnas vastupidi), Rahvarinde juhtkonna üliettevaatlik suhtumine põhimõttelistesse lahendustesse - kõik need nähtused lõid 1989. aasta kevadtalvel soodsa pinna alternatiivse rahvaliikumise tekkeks, mis seadis lõpuks ometi selge jaavaliku eesmärgi - Eesti Vabariigi taastamise.

Esimesed sammud kodanike komiteede loomisel ei läinud siiski kergelt. Kuigi põhimõtteline üleskutse kodanike registreerimiseks oli vabariigi aastapäeval esitatud, puudus rahvaloenduse mastaapi tõõ praktiliseks alustamiseks kõik tarvilik. Esmalt puudus võimalus oma seisukohti ajakirjanduses esitada. Näiteks Eesti Raadios ähvardas juhtkond vallandada iga tõõtaja, kes kodanike komiteedest raadios räägib.

10. märtsil 1989 avaldasid Eesti Kristlik Liit, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteilisa varasemale deklaratsioonile ”Põõrdumine Eesti Vabariigi kodanike poole”. Kodanikke kutsuti üles korraldama piirkondlikke (linna, kihelkonna, linnaosa) koosolekuid ja valima komiteed, kes alustavad kodanike registreerimist nende soovil. Järgnevalt pidid kohalikudkomiteed kutsuma kokku maakondlikud (suuremate linnade) konverentsid, kus valitakse saadikud Eesti Kongressile, mis arutab enesemääramise küsimusi. Komiteed pidid registreerima ka kodakondsuse taotlejaid.Tõõ kavandati traditsioonilise Eesti haldusjaotuse alusel (kihelkonnad ja linnad).

Esimene kodanike komitee moodustati21. märtsil 1989 Kadrina kihelkonnas Kadrina pastori Illar Hallaste eestvedamisel. Järgmised kodanike komiteed moodustatimärtsi lõpul Otepääl, Haljalas, Kuressaares jm.

30. märtsil 1989 põõrdus AST avalikkuse poole selgitusega ”Eesti kodanike komiteede moodustamisest”, kus kinnitati, etkomiteede eesmärk on Eesti Vabariigi kodanikkonna õigusliku esinduskogu, Eesti Kongressi kokkukutsumine.

AST-i 5. aprilli 1989 dokumendiskodanike komiteede struktuurist ja ülesannetest pannakse nende peale oma piirkonna kodanike registreerimine, maakonna ja Peakomitee loomises osalemine, delegaatide valimine Eesti Kongressile ja kodanike komiteede ideede kaitsmine avalikkuse ees. Täpsustati kodanike registreerimise korda. Kodanike registreerimisel tuli registreerimislehele kanda nimi, sünniaeg ja -koht, praegune elukoht ja kodakondsuse alus, milleks on kuulumine EV kodakondsusse enne 1940.a. 17. juunit või andmed otsese sugulase kohta, kes seda oli. Registreerimisel ei tohtinud nõuda lisaandmeid, samuti ei tohtinud seada mingeid lisatingimusi (keel, rahvus jne). Kõik registreeritud said vastava tunnistuse: EV kodanikud sinise kaardi, kodakondsuse taotlejad rohelise kaardi.

Kuigi esimesed kodanike komiteed tekkisid juba 1989. a. märtsis ning aprillis hakkas kodanike registreerimine laabuma üsna paljudes linnades ja kihelkondades, ei kasvanud registreeritud kodanike arv algul kuigi kiiresti. Sellel oli kaks põhjust: esiteks infopuudus ja teiseks hirm. Kodanike registreerimiskaarte kutsuti algul rahvasuus ”piletiks Siberisse”, kaardi number pidi aga tähistama vaguni numbrit.Kodanike komitee ideoloogid püüdsid rahvakoosolekutel peetud kõnedes aidata inimestel hirmu ületada.

16. juunil 1989 ütles ajutise sidetoimkonna liige Jüri Adams Rahvarinde volikogu istungil: ”Kodanike komiteede registreerimisel on oluline psühholoogiline moment: kas inimene tunneb end hinges alaväärsena või vaba kodanikuna. Siin avaldub rahva selja sirguajamine sellest aastakümnete masendusest ja hirmust. Me kipume ära unustama, et on võimalikud ka teistsugused riigikorrad kui praegune. Kodanike komiteede liikumine on katse Eestis altpoolt, kodanike eneste organiseerimise kaudu kujundada välja ühiskonna iseenda valitsemise vorm esialgu kasvõi moraalse autoriteedi tasandil, kunagi võibolla ka reaalselt.”

1989. aasta maikuus toimus teatav läbimurre. Kodanikke hakati soojade ilmade saabudes registreerima tänavatel ja väljakutel, avalikes kohtades, mis suurendas kohe registreeritute arvu.

12. mail 1989 olid Virumaal kodanike komiteed olemas kõigis kihelkondades ning moodustati esimene EKK maakonnakomitee, mille esimeheks valiti Illar Hallaste. Ajakirja ”Looming” mainumbris ilmus pikem usutlus Tunne Kelamiga (usutlejaks Toomas Haug), milles ta selgitas veel kord kodanike komiteede liikumise aluseid ning avaldas samas lootust, et Eesti Kongress kutsutakse kokku MRP aastapäevaks 23. augustil 1989.

Kodanike komiteede liikumise massiliseks muutumine tähendas sisuliselt iseseisvustaotluste kiiret levikut rahva hulgas, mis kohutas ametlikku võimu. EKP võttis algusest peale kodanike komiteede suhtes üheselt eitava hoiaku. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium mõistis kodanike komiteede liikumise hukka 18. aprillil 1989 vastu võetud avalduses, kus interliikumine ja kodanike komiteed seati samale pulgale. Mõlemale heideti ette separatismi, mis olla ENSV konstitutsiooni vastane ning ”mis võib viia Eestimaa poliitilisse ummikusse ja sulgeda tee tema demokraatlikule uuenemisele.” Kodanike komiteesid süüdistati ebaseaduslike, ebademokraatlike vahendite kasutamises, mis võivat muuta sündmuste arengu juhitamatuks ja ”tuua kaasa väga raskeid tagajärgi, seada ohtu kõik uuenduste läbi saavutatu.”

Rahvarinne võttis kodanike komiteede suhtes esialgu äraootava hoiaku. Rahvarinde volikogu võttis Paides vastu avalduse (13.03.1989), kus õeldakse, et ”ERR volikogu toetab Eesti kodanike komiteede loomist juhul, kui osutuvad teostamatuks taotlused IME täielikuks ellurakendamiseks ning lakkab Eesti poliitilise suveräänsuse laiendamise seadusandlik protsess.” Idee vajas Rahvarinde väitel põhjalikumat läbikaalumist rahvusvahelise õiguse asjatundjate ja avalikkuse osavõtul. Tegelikult oli kodanike komiteede ideoloogia selges vastuolus Rahvarinde poolt esitatud Eesti NSV kodakondsuse kontseptsiooniga, mistõttu Rahvarinde juhtkonna suhtumine muutus kodanike komiteede liikumisse järjest eitavamaks.

Kodanike komiteede idee levikule aitas kaasa Maalehes märtis-aprillis tekkinud poleemika kodanike komiteede idee ühe algataja Harald Tillemanni ja Rahvarinde ühe liidri Marju Lauristini vahel. 9. märtsil 1989 avaldas Maaleht Marju Lauristini artikli, kus ta kritiseeris teravalt kodanike komiteede liikumist, süüdistades seda poliitilises avantürismis, soovis kutsuda esile kriis, muuta Eestis toimuv protsess juhitamatuks. Sama süüdistus kõlas pisut hiljem ka Ülemnõukogu Presiidiumi avalduses.

”See üleskutse (registreerida eesti kodanikke - SK) meenutab natuke olukorda soises metsas, kus on väga ilusa rohuga kaetud laukad. Teine teispool ääres kutsub: ”Tule ruttu, tule otse!” Aga üle selle lauka on võimalik minna ainult ümber. Mõõda kõva maad,” kirjutas Marju Lauristin. Harald Tillemann vastas talle Maalehes ilmunud artikliga 6. aprillil 1989, lükates rahulike juriidiliste argumentidega Lauristini väited ümber. Tillemann argumenteeris kodanike komiteede liikumise ideed järgmiselt: varem või hiljem on Moskva sunnitud avalikult lahti ütlema MRP-st ja tunnistama selle kehtetuks. Sellest tuleneb vältimatult, et Stalini poolt Eestis (jt Baltimaades) 1940 kehtestatud võim oli ebaseaduslik. See võim tuleb niisama vältimatult asendada seadusliku võimuga, mida kõik riigid saaksid tunnustada kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Kui me ei lähtuks riigi juriidilisest järjepidevusest, moodustuks Eesti territooriumil uus paljurahvuseline riik. See tähendaks tunnistada, et stalinlik genotsiidipoliitika on saavutanud Eestis lõplikult ja põõrdumatult oma eesmärgi. Tillemanni sõnade kohaselt seisid kõik eesti kommunistid alternatiivi ees: kas toetada eesti rahva enesemääramise õigust ja Eesti Vabariigi taastamist või toetada ”paljurahvuselist” riiki ning territoriaalautonoomiat, rahva tahet küsimata.

H.Tillemanni argumendid osutusidmõjuvaks. 20. aprilli 1989 vastuartiklis võttis Marju Lauristin mitmed varasemad süüdistused tagasi ning soovitas Rahvarindel mitte asuda konfrontatsiooni kodanike komiteede liikumisega. Marju Lauristinist kujunes üks peamisi sillaehitajaid Rahvarinde ja kodanike komiteede erimeelsetejuhtkondade vahel. Rahva silmis osutus taoline vastuolu kunstlikuks, sest kohtadel olid nii kodanike komiteede, muinsuskaitse seltsi kui ka Rahvarinde aktivistideks tihtilugu samad inimesed. Näiteks Tartu Rahvarinne võttis algusest peale kodanike komiteede suhtes konstruktiivse, koostõõd toetava hoiaku.

1989. aasta juuli keskpaigaks oli komiteede arv tõusnud 71-ni, registreeritud oli ligi 150 000 EV kodanikku ja kodakondsuse taotlejat. Jätkus maakonna-komiteede moodustamine. 28. juuliks oli Tartus linnaositi registreeritud 18 450 kodanikku ning samal päeval moodustati ülelinnaline Tartu Kodanike Komitee.

Iseiseisvustaotluste tugevnemist näitas ka mitmete paralleelsete ideede esitamine avalikkuses. 22. aprillil 1989 ilmus ajalehes Edasi Liia Hänni, Uku Hänni, Jaan Pelti ja Mart Rahi artikkel ”Riigileping?”, kus tunnustati kodanike komiteede liikumist ning tehti ettepanek taastada Eesti iseseisvus analoogselt Austria iseseisvuse taastamisele nn riigilepingu kaudu. See arendas mõttevahetust iseseisvuse taastamise teede üle.

Kodanike komiteede liikumise elavnemine tõi aga 1989. aasta suve hakul kaasa EKP ideoloogide Mikk Titma ja Jaak Alliku ning KGB juhi Vladimir Pooli kriitika ajakirjanduses. Jaak Allik küsis ajalehes Sakala 3. juunil 1989, kas tasub tagumiku kaudu hambaid pesta? Ametivõimude rünnakuga kodanike komiteede vastu ühines 6.-7. juulil 1989 ajalehes Edasi ka Edgar Savisaar. Ta süüdistas kodanike komiteesid eesti rahva lõhestamises erinevalt Rahvarindest, kes oleks valmis koostõõks seinast seina. Edgar Savisaar väitis, et kodanike komiteed lausa ootavat tanke tänavatele. Enne peaksid kodanike komiteed inimestega siiski kokku leppima, kas ollakse nõus poliitikaga, ”mille üheks võimalikuks väljundiks juba ette kuulutatakse nende küüditamine ja hävitamine. Kodanike komiteed võiksid asuda koostama ka nende nimekirju, kes on nõus tankiroomikute all lõmastatud saama, kes on nõus kodud maha jätma ja lähedastest loobuma. Kui juba, siis juba. Kogu rahvast siiski ei kasvata fanaatikuteks. Inimesed tahavad elada, armastada ja tulevikus perspektiivi näha, mitte aga käia kogu aeg ringi ümbritsevat vihates.” Savisaar pidas kodanike komiteede ideed ahvatlevaks, kuid liig lihtsaks ja ilusaks, ”et meie probleemidele lahendust pakkuda.”

8. juulil 1989 Põlvas toimunud Rahvarinde piirkondlike organisatsioonide koosolekul valitsesid küll veidi leplikumad meeleolud. Siiski võeti seal vastu otsus alustada Rahvarinde toetajakaartide väljaandmist, käivitades seega alternatiivse kampaania Eesti Vabariigi kodanike registreerimisele. Edgar Savisaar oli algusest peale kindla, registreeritud liikmeskonnaga liikumise poolt, kuid seni oli Rahvarinde juhtkonnas peale jäänud vastupidine seisukoht, mida propageeris eeskätt Marju Lauristin. Ta pidas vaba liikmeskonnaga liikumist rahvale atraktiivsemaks ja turvalisemaks.

Praktiliselt tegutsesid nii kodanike komiteede registreerijad kui ka Rahvarinde toetajakaartide väljakirjutajad sageli paralleelselt, kusjuures üks ei välistanud teist. Tartus seadsid mõlemad liikumised oma registreerimispunktid üles Raekoja platsil. Paljud ei saanud aru, mis vahe neil kahel registreerimisel üldse on. Kuigi Rahvarinde liikmeid registreeriti toetajakaartide abil arvukalt, ei suutnud see muutuda kodanike komiteedele alternatiiviks, sest rahvas ei vastandanud neid kaht liikumist, vaid nägi vajadust toetada mõlemat.

On tähelepanuväärne, et 8. juulil 1989 Põlva Rahvarinde piirkondlike organisatsioonide koosolekul ei nõustunud piirkonnad toetama Rahvarinde juhtkonna ettepanekut mõista kodanike komiteede liikumine üheselt hukka. Vastav ettepanek kukkus hääletusel läbi. ”Rahvarindes tekkiski juba kaks tiiba. Üks oli Lauristini tiib, kes leidis, et kõik rahvuslikud jõud peaksid käima koos ja arutama erimeelsused läbi. Teine oli Savisaare tiib, kes leidis, et ainuke õige on Rahvarinne, kõik muu ei kõlba kuskile ja tuleks kõrvale heita, kui mitte keelustada,” meenutas Ignar Fjuk (Teine Eesti, lk 570).

1989. a. augusti lõpul asus Rahvarinde liikmeskonnas väga autoriteetne väliseesti professor Rein Taagepera avalikult toetama kodanike komiteede liikumist. 1.septembril ilmus Edasis tema artikkel ”Kodanike Komiteed kui graduaalne, parlamentaarne alternatiiv”, milles ta astus vastu nii Edgar Savisaare kui kõigi teiste kodanike komiteede liikumist eitanute väidetele. Taagepera leidis, et kodanike komiteede liikumine ei välista sugugi teisi taasiseseisvumise võimalusi, kuid lisab neile ühe, mis võib teatud ajaloohetkel osutuda just vajalikuks.”On muidugi tõenäolisem, et Moskval on mugavam võim üle anda iseseisvale Eesti NSV-le kui taastuvale EV-le. Alternatiivi olemasolu annab aga helgematele peadele Moskvas sel juhul võimaluse argumenteerida oma põikpäisemate kolleegidega, et valitaks kahest halvast parim - ja see võib protsessi oluliselt kiirendada. Ei ole aga täiesti välistatud ka olukord tulevikus - nii absurdne, kui see ka praegu võiks kõlada, et Moskva eelistab võimu üle anda nimelt EV-le ja mitte iseseisvuvale Eesti NSV-le. Eesti NSV väljaastumine NSVLiidust loob ju pretsedendi kõikide NSV-de jaoks. N.Liidu vägede tagasitõmbamine EV-st on aga vormiliselt sama tüüpi kui taandumine Afganistanist.”

Nii hiljem juhtuski: Eesti Vabariigi jt Balti riikide tunnustamisläbirääkimistel 1990. aasta augusti lõpus ja septembri algul eelistas M.Gorbatshovviidata Balti riikide eristaatusele.

1989. aasta suvel toimus veel mitmeid rahvuslikke suurüritusi, mis aitasid kaasa iseseisvusidee ja kodanike komiteede liikumise levikule. 15.-16. juulil1989 toimusid Otepääl Muinsuskaitse Seltsi organiseerimisel Jakob Hurda päevad. 1. juunist 1. oktoobrini 1989 toimusid Tallinnas Esimesed Ülemaailmsete Noorte Eestlaste Päevad 1200 väliseestlase osavõtul. Sellest kujunes kaheks lõhestatud rahva suur taasühinemispidu.

18.-25. juunini 1989 peeti väliseestlaste traditsiooniline suvelaager Metsaülikool esmakordselt Eestis, Käärikul. Varem olid taolised seminarid toimunud Kanadas, USA-s, Austraalias, Rootsis ja Soomes. Kääriku seminarist kujunes otsekui eelmäng järgmisel aastal kokkukutsutavale Eesti Kongressile, mis ühendas Kodu- ja Välis-Eesti vabaduspüüdlused ja -liikumised. Kääriku seminaril toimus paneeldiskussioon kodanike komiteede teemal. Seminarist osavõtjad lõpetasid nädala Pärnus ning osalesid K. Pätsi ausamba taasavamisel, millest kujunes samuti rahvuslik suurüritus. Peakõne pidanud Trivimi Velliste ütles: ”Eesti ei saa NSVLiidust välja astuda, sest ta pole sinna kunagi astunud! Välja tuleb astuda - Eestist välja - võõral võimul. Eestis tuleb taastada seaduslik valitsus. Selleks tuleb Eesti Vabariigi kodanikel registreerida end Eesti Vabariigi kodanikeks ning kutsuda kokku Eesti Kongress.”

1989. suveks hakkas välja joonistuma olukord, mis lubas aimata reaalset shanssi muuta pealesunnitud ajalugu. Sellele aitas kaasa nii ENSV võimude ja interliikumise konflikt, kes soovisid iga hinna eest N.Liitu säilitada, kui ka süvenev ummikseis Eesti NSV ja Moskva võimude suhetes. Erilist pahameelt tekitas MRP salaprotokollide hukkamõistmisega venitamine, mistõttu kadus lootus, et seda tehakse enne MRP järjekordset aastapäeva 23. augustil. Sellest tulenes loogiliselt idee korraldada Balti riikides võimas massimeeleavaldus Moskvale surve avaldamiseks ning oma vabadustahte demonstreerimiseks, millest kasvas välja Balti kett 23. augustil 1989

Idee autoriks oli Eesti Rahvarinde liider Edgar Savisaar, kes veenis ka teiste Balti riikide rahvarinnete juhid üritusega kaasa tulema. Balti keti organiseerijaiks olid Eestis nii Rahvarinde kui ka Muinsuskaitse Seltsi aktivistid, praktiliselt osalesid selles kõik Eesti poliitilised jõud. Eestis osales Balti ketis 300 000 - 400 000 inimest, Balti riikides kokku üle kahe miljoni. Meeleavaldusel kanti loosungeid ja peeti kõnesid, mis kõik nii või teistsuguses vormis nõudsid Balti rahvastele enesemääramisõigust, referendumit, nõukogude sõjaväebaaside likvideerimist ja Teise maailmasõja lõpetamist Balti riikides. Teleülekanded, mis kandsid pildi Balti ketist üle kogu maailma, näitasid Tallinnast kuni Vilniuse Gediminase tornini õlg-õla kõrval käest kinni hoidvaid inimesi. Balti kett osutus maailmas ainulaadseks rahulikuks, rõõmsaks meeleavalduseks kolme rahva iseseisvus- ja vabadusvõitluse teel.

1989.a. septembristegi Tunne Kelam ringsõidu Kanadas, USA-s ja Austraalias, tutvustamaks kodanike komiteede liikumist pagulastele.

1989. aasta sügiseks oli selge, et ei EKP ega Eesti NSV võimud ei suuda seista Eesti iseseisvuspüüete eest. Algas inimeste väljaastumine EKP-st. ENSV võimuorganid tegid järeleandmisi nii Moskva keskvõimule kui ka kohalikele impeeriumimeelsetele jõududele. Ülemnõukogu XI koosseisuXIII istungjärgul tehti valimisseadusse muudatus, mis lubas valima praktiliselt kõik muulased.

1989. aasta sügiseks olid Eesti ühiskonna erinevad poliitilised rahvaliikumised seadmas oma eesmärgiks riiklikku iseseisvust. Rahvarinne revideeris kodanike komiteede aktiivsuse ja rahva hoiakute muutumise mõjul oma seniseid seisukohti ning loobus suveräänse Eesti(N. Liidus) deklareerimisest. Ometi mõeldi iseseisvuse all erinevaid asju. Vastamisi olid endiseltkakskontseptsiooni: Rahvarinne soovis, et loodav Eesti Vabariik kasvaks EestiNSV-st välja koos kogu elanikkonnaga, tulevaste kodanikega. Sisuliselt tähendanuks see tee Eesti jäämist N. Liidu mõjusfääri. Kodanike komiteede liikumine pidas mõõdapääsmatuks taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, leides, et otsustusõigus tuleviku üle kuulub EV kodanikele, mitte aga okupatsiooniperioodil Eestisse asustatud muulastele.

16. septembril 1989 esines Rahvarinde liider Edgar Savisaar Eesti Raadios programmkõnega ”Määrav on rahva tahe”, milles ta esitas idee Kolmandast Vabariigist. Esimene Vabariik sündis 1918, Teine Vabariik olevat tekkinud kahest üksteisele järgnenud okupatsioonist. ”Nüüd oleme jõudmas Kolmanda Vabariigi väljakuulutamise lävele. Kui Teine Vabariik tekkis välisjõu toimel, siis kolmas sünnib välise surve nõrgenemise tagajärjel,” ütles Savisaar.

Savisaare ideed arendas edasi jurist Jüri Põld 21. septembril 1989 Edasis ilmunud artiklis ”Kolmanda vabariigi sünd?”Jüri Põld pidas Ülemnõukogu võimalusi toimivaks võimuks kujuneda suuremaks kui Eesti Kongressil, mida Eesti 1938. a. põhiseadus üldse ette ei nägevat. Küll aga võivat Eesti Kongress ohtlikult destabiliseerida Eesti olukorda, hoiatas Jüri Põld.Kolmanda Vabariigi idee - kavatsus ehitada Eesti Vabariik õiguslikult üles Eesti NSV baasil koos täiesti uue kodanikkonnaga -tugevdas poliitilist konflikti Rahvarinde liidrite ja kodanike komiteede juhtide vahel.

Samaaegselt vaidlusega kolmanda vabariigi üle elavnes 1989. a. ajakirjanduses vaidlus kodakondsuse teemadel, kus üks osapool soovis anda kodakondsust võimalikult laiale ringile ENSV asukatest, teine pool pidas kinni EV kodanike enesemääramisõigusest.

1989. aasta sügiseks sai selgeks, et vaidluse, kas Eesti asub taastama 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariiki või looma uut riiki, peab otsustama poliitiline jõukatsumine ühelt poolt Rahvarinde ja ENSV võimuorganite ning teiselt poolt kodanike komiteede vahel. Otsustavaks sai küsimus, kui palju Eesti Vabariigi kodanikke registreerub ning sellest tulenevalt, kui esinduslikuks kujuneb Eesti Kongress.

Kodanike komiteede tugevnemisele aitas kaasa poliitiliste erakondade teke, millest enamik toetas liikumist. Protsess oli alanud juba 1988. aastal, mil tekkisid Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond (23.-24. 07.1988, esimees Aivar Kala) ja ERSP (20.08.1988, esimees Lagle Parek) ja erakonnastus Eesti Kristlik Liit (17.12.1988). 30. juunil 1989 sündis Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, esimees (Illar Hallaste). 7. mail 1989 asutati endiste põllumajandusjuhtide baasil Eesti Maaliit (esimees Arvo Sirendi).

Teine kodanike komiteede liikumist kaudselt toetav tegur oli järjest tugevnev nõukogude armee vastane liikumine. 1989. aasta novembris alustas pidevat tegevust liikumine Genf-49, kes kutsus Eesti Vabariigi kodanikke üles tagastama sõjaväepileteid. Liikumine tugines 1949. aasta Genfi konventsioonile, mis ei luba okupeeritava maa kodanikke sundida teenima okupatsiooniarmees.

1989. aasta teisel poolel hakkas kodanike komiteede ja kodanikeks registreerunute arv kiiresti kasvama. 21. augustiks oliregistreerunud juba 216 000 inimest, sügisel hoogustus registreerimine veelgi. Kui esimese 100 000-ni jõudmine oli olnud üsna vaevarikas ja nõudnud rohket selgitustõõd, siis järgnevad sajad tuhanded lisandusid juba märksa kiiremini. Nurgatagustest ja kõrvalistest kohtadest jõudis kodanike registreerimine laiema avalikkuse ette, kauplustesse, peatänavatele ja väljakutele. 29. oktoobriks olid laekunud andmed 314 521kodaniku kohta. Väljaspool Eestit olid kodanike komiteed loodud Pariisis, Stockholmis ja Moskvas.

See kõik võimaldas kiirendada maakonnakomiteede loomist, mis pidid maakonnas koordineerima ettevalmistusi Eesti Kongressi kokkukutsumiseks ning olema aluseks EV Kodanike Peakomitee valimisteks.

Kui 1989. aasta augusti lõpus oli moodustatud vaid viis maakonnakomiteed, siis oktoobri lõpuks oli nende hulk tõusnud kaheteistkümneni.

Esile tõusid tõelised ”suurregistreerijad”, kes panid isiklikult kirja tuhandeid EV kodanikke. Kõige rohkem, üle 10 000 kodaniku registreeris Jaan Ersto Valgast, kes Eesti Kongressi I istungjärgul meenutas: ”Registreerimine oli mulle vapustavaks elamuseks, millest ma ei vabane niipea....Ma kogesin eestlaste suurt südamesoojust, hellust ja heldekäelisust ning üle kõige käis kustumatu igatsus iseseisva Eesti Vabariigi järele.”

Iseseisvusnõude levikule aitas kaasa kommunistlike reziimide kokkuvarisemine Kesk- ja Ida-Euroopas 1989. aasta sügisel. Esimesena muutus olukord Ungaris,9. novembril langes Berliini müür, 10. novembril sunniti kohalt lahkuma Bulgaaria diktaator Zivkov. Rahvaliikumised ja massilised meeleavaldused olid alanud ka Tshehhoslovakkias ning Rumeenias.N. Liidu suutmatus hoida ära oma satelliitriikide lahkumist sotsialismileerist andis selgelt märku impeeriumi sisejõu nõrgenemisest ning julgustas ka Balti rahvaid astuma üha selgemaid samme teel iseseisvumisele. Varem oli Balti riikides toimuv julgustanud omakorda Kesk-Euroopa riike.

11. novembril 1989, kaks päeva pärast Berliini müüri läbimurdmist, astus kodanike komiteede liikumine uuele, otsustavale tasandile: Tallinna Ametiühingute Maja saalis tuli kokku EKK maakonnakomiteede koosolek, kus valiti Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee. Hääleõiguslikke saadikuid- maakonnakomiteede liikmeid oli kohale saabunud 159, lisaks üle saja külalise Kodu- ja Välis-Eestist. Koosolekut juhatas Rein Tamme, Ajutise Sidetoimkonna aruande esitas Eve Pärnaste. Poliitiliste kõnedega esinesid Tunne Kelam, Trivimi Velliste ja Illar Hallaste. TrivimiVelliste loetles viis võimalikku arengustsenaariumi. Esimene variant tagaks suurima stabiilsuse: Eesti Kongress ja Ülemnõukogu tegutsevad käsikäes, üks saab paremini läbi rääkida Läänes, teine Idas. Teine variant: mõlemad tegutsevad eraldi, teineteisega võidu joostes. See oleks kurnav, lõhestav tee. Kolmas võimalus oleks see, kui sündmuste areng kiireneb nõnda, et võiks kohe hakata Riigikogu valima. See tee võiks olla siiski ohtlik. Neljanda variandi puhul kaob vajadus ka Eesti Kongressi järele, kuna N.Liit otsustab vabatahtlikult Eesti iseseisvuse taastada ning minnakse otse Taastava Kogu või Riigivolikogu valimistele. Selle variandi tõenäosus on null. Viies stsenaarium oli must või punakasmust. mille kohaselt käivitub võimude vägivald ning eestlastel tuleb asuda oma kodu kaitsma.

Koosolekul leiti, et Eesti Kongress tuleb kokku kutsuda igal juhul, ka siis, kui suurem osa kodanikest ei registreeru. Samas peeti vajalikuks 500 000 registreerunu maagilise piiri ületamist.

Järgnevalt kinnitas koosolek varem saavutatud põhimõttelise kokkuleppe Peakomitee suuruse ja kohtade jaotuse suhtes. Peakomiteesse valiti 56 kandidaadi hulgast 31 liiget. Lisaks delegeeriti sinna maakonnakomiteede ja Välis-Eesti poolt kokku 24 liiget. Valimistel sai kõige rohkem hääli Tunne Kelam. Valituks osutusid kõik kandideerinud väliseestlased ning EV kodakondsuse taotleja Aleksander Ikonnikov.

Maakonnakomiteede koosolekule järgnes samas EV Kodanike Peakomitee esimene koosolek, kusPeakomitee esimeheks valiti kahest kandidaadist Tunne Kelam. Peakomitee esimesel tõõkoosolekul18. novembril 1989rakendati ametisse Peakomitee komisjonid ning pandi paika tegevuse põhisuunad: ”Peakomitee esmaülesanne on Eesti Kongressi ettevalmistamine ja valimiste korraldamine. Eesmärgi saavutamisel kerkivate poliitiliste küsimuste lahendamisel eelistab Peakomitee läbirääkimiste teed. Avaldame valmisolekut konsultatsioonideks ka ENSV Ülemnõukogu Presiidiumiga.”

28. novembril 1989 võttis EV Kodanike Peakomitee vastu otsuse korraldada Eesti Kongressi valimised 24. veebruaril 1990, st enne ENSV Ülemnõukogu valimisi 1990. aasta märtsis.

Novembris 1989 toimus olulisim murrang rahva hoiakutes ja ka ajakirjanduse suhtumises. Enamus poliitilisi parteisid tegi just novembris teatavaks oma toetuse iseseisvuse taastamisele. Eriti oluline oli mõjuka Tõõkollektiivide Liidu vastav otsus.Eesti suuremaid eestikeelseid ettevõtteid ja nende tõõtajaid ühendav katusorganisatsioon teatas 25. novembril 1989 avalikkusele oma toetusest Eesti iseseisvuse taastamisele ning Eesti Kongressi kokkukutsumisele. Tõõkollektiivide Liidu juht Ülo Nugis lubas anda kodanike komiteedele maksimaalse poliitilise toetuse ja tehnilist ning majanduslikku abi.

10. detsembril 1989 toimus üle-eestiline Eesti Vabariigi kodanike registreerimispäev, mis korraldati juba kohalike nõukogude valimisjaoskondades.54 kodanike komitee poolt pandi sel päeval kirja 75 000 Eesti Vabariigi kodanikku ja kodakondsuse taotlejat. Vaatamata sellele, et enamus kohalikke ametivõime osutas juba ametlikku kaasabi registreerimise korraldamisele, esines siiski mitmes jaoskonnas ka konflikte ning tehti katseid kodanike registreerimist takistada. Näiteks Tallinnas, Männikul, 39. Keskkoolis takistas kohaliku valimiskomisjoni esimees Nõmme EKK aseesimehel Meelis Jürissonil kodanikke registreerida, viidates mingile täitevkomitee korraldusele, mis andvat talle vabad käed registreerijad soolaputkasse pista. Meelis Jürisson jätkas pärast koolimajast väljatõstmist kodanike registreerimist kooli õues lumehanges, kuid ka sealt ajas miilits ta ära.

1989. aasta lõpuks oli loodud 131 Eesti Kodanike Komiteed ja kõik 14 Maakonnakomiteed.

1989. aasta detsembris tehtud sotsioloogilise uurimuse (H.Hansen, K.Haav) andmetel oli 67% eestlastest Eesti Kongressi kokkukutsumise poolt ning kutsusid ka teisi üles seda toetama. Ülejäänud 33% eestlastest olid samuti Kongressi kokkukutsumise poolt, kuid ei kavatsenud ise selle toetamiseks midagi ette võtta.

Sama küsitluse andmetel soovis 85% eestlastest iseseisvat riiki väljaspool N.Liidu mõjusfääri, 6% soovis Ungari-taolist riiki, 3% toetasid liidulepingut, 3% soovis suuremaid vabadusi N.Liidu koosseisus.

EESTI KONGRESSI VALIMISED

6. jaanuaril 1990 toimus Tallinnas Eesti Kirjanike Liidu saalis Eesti Vabariigi kodanike maakonnakomiteede konverents, millest võttis osa üle saja esindaja maakondadest, Tallinnast, Tartust ning arvukalt külalisi. Peateema oli valmistumine Eesti Kongressi valimisteks. Konverents võttis vastu Eesti kongressi valimiste põhidokumendid: Eesti Kongressi valimiste eeskirja, analoogilise eeskirja EV kodakondsuse taotlejate esindajate valimiseks, kinnitas Eesti Kongressile valitavate delegaatide arvuks 499 (Eesti alalt 464, välismaalt 35), määras kindlaks kandidaatide esitamise ja kinnitamise tähtajad (15. jaanuar - 5. veebruar 1990). Maakondlikud ja ringkondlikud valimiskomisjonid tuli moodustada põhiliselt 25. jaanuariks 1990. Kongressi valimiste keskkkomisjoni esimeheks kinnitati Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi direktor Arvi Altmäe.

Konverents võttis vastu põõrdumise EV kodanike ja kõigi Eesti elanike poole, milles selgitati Eesti Kongressi kokkukutsumise vajalikkust: Eesti Kongressi käsitati EV õigusjärgsete kodanike esinduskoguna, kellel on moraalne ja juriidiline õigus deklareerida maailma avalikkusele EV kodanike tahet, ehkki ta pole veel Eesti Vabariigi parlament. Seevastu ENSV Ülemnõukogu võib küll Eesti iseseisvumisele oluliselt kaasa aidata, kuid ei saa taastada Eesti riiklikku iseseisvustEesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ning Tartu rahulepingu alusel, rõhutati põõrdumises.

1989. aasta lõpul ja 1990. aasta algul aktiviseerus ka Eesti poliitikute välistegevus, mis aitas oluliselt kaasa Eesti Vabariigi hilisemale kiirele rahvusvahelisele tunnustamisele. Olulised olid just paljude poliitikute ning organisatsioonide isiklikud rahvusvahelised kontaktid, mitte Eesti NSV Välisministeeriumi pea olematu või sümboolne tegevus. Eesti vabadus- ja iseseisvuspüüdluste probleemide teadvustamisele aitas oluliselt kaasa äsjasündinud erakondade läbimurre rahvusvahelisse poliitikasse, st rahvusvahelistesse parteide ühendustesse. Esimesena võeti vastaval Euroopa tasandil liidu liikmeks Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, kes saavutas oma vennasparteidelt ka kohe toetusavalduse Eesti iseseisvuse taastamisel. Kodanike komiteede liikumise juhtidel tekkisid 1989. aastal head koostõõsidemed Euroopa Parlamendiga. 1990.a. jaanuaris tegid Tunne Kelam, Trivimi Velliste, Illar Hallaste ja Karin Jaani Euroopa Parlamendi kristlik-demokraatliku rühma kutsel visiidi Strasbourgi, kus nad kohtusid tähtsamate poliitiliste rühmadega.

Eestis tegutsesid samal ajal aktiivselt mitmete lääneriikide diplomaadid ja ajakirjanikud. Eriti palju kontakte oliRootsi ja Soome diplomaatidel, ehkki ükski neist ei uskunud viimse hetkeni, et Balti riikidel õnnestub tõesti lähitulevikus iseseisvuda. Eesti kodanike komiteede liikumine oli oma rahumeelsuse, koostõõvalmiduse ning korrektse juriidilise argumentatsioonitõttu küll Läänele sümpaatne, kuid kardeti, et väljakujunenud poliitilises reaalsuses ei suuda see liikumine endale seatud eesmärke saavutada.

1990. aasta ei alanudBalti riikidele rahvusvahelisel tasemel kuigi lootusrikkalt. Balti riikide küsimus püsis päevakorras, kuid Lääs pidas nende taasiseseisvumist põhiliselt M.Gorbatshovi probleemiks, nagu USA president George Bush seda 1989. aasta lõpul Maltal toimunud USA - NSVL tippkohtumisel väljendas.

USA presidendi ebalev seisukoht võimaldas N.Liidul tugevdada survet, eemaldamaks Balti küsimust rahvusvahelise tähelepanu keskpunktist, kuhu see 1989. aastal oli jõudnud tänu Balti ketile ja Balti rahvaste endi aktiivsele lobby-tõõle. 1989. aasta sügisel alanud ÜRO kontaktid Balti riikide esindajatega peatati ootamatult 1990. aasta algul. ÜRO peasekretäri asetäitja James O.C.Jonahi andmeil toimus see N.Liidu survel.

Registreerunud kodanike arv ületas 1990.a. jaanuaris poole miljoni piiri. Iga päevaga suurenes nii registreerimiskohtade hulk kui ka registreerijate arv.

ENSV ajakirjandus suhtus liikumisse endiselt äraootavalt või kriitiliselt. Väljendati kartust, kas sadade tuhandete inimeste siira tahteavaldusega manipuleerides ei haara Eesti Kongressis enda kätte jämedat otsa paar-kolm erakonda (Edasi 12.01.1990). 26. jaanuaril 1990 kirjutas rühm eesti kultuuritegelasi(sh Rene Eespere, Arvo Iho, Jaak Jõerüüt, Tõnu Kaljuste, Ando Kesküla, Jaan Kiivit, Andres Langemets, Rein Maran, Alo Matiisen, Mikk Mikiver, Peeter Simm, Lepo Sumera, Andres Sõõt, Enn Vetemaa, Hardi Volmer jt) alla avalduse, kus toetati Eesti Kongressi kokkukutsumist ning kinnitati, et ei praegune ega märtsis valitav Ülemnõukogu ei oma volitusi teha otsuseid Eesti riigi saatuse kohta.

1990. aasta algul jätkus poliitiliste erakondade moodustumine. 11. jaanuaril 1990 toimus Tartus EestiI Sotsiaaldemokraatia Foorum, mille algatasid Marju Lauristin ja Andres Tarand, 21. jaanuaril 1990 asutati Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (Kaido Kama, Enn Tarto, Kalle Eller jt), 9. märtsil 1990 loodi Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond (esimees Paul-Eerik Rummo), 7. aprillil 1990 sündis Eesti Maarahva Keskerakond ehk EMKE (esimees Ivar Raig).

1990. a. jaanuari lõpul toimunud avaliku arvamuse küsitluse kohaselt oli kõige suurema toetusega poliitiline jõud Rahvarinne, keda oleks valimistel toetanud 27% eestlastest. Järgnesid ESDP 22%, EKP 16%, ERSP 15%, Tõõkollektiivide Liit 13% ja kõik teised parteid-liikumised alla 5%. Poliitikutest olid tol hetkel ikka veel soositumad Arnold Rüütel 48%, Indrek Toome 23% ja Edgar Savisaar 5%.

1990. aasta jaanuaris algas massiline väljaastumine EKP-st. Endine ainumas võimupartei sulas nagu määrdunud lumehang soojas päikeses. EKP vaikse hääbumise põhjustas kodanike komiteede liikumise edu ja Eesti Kongressi muutumine utoopilisest unistusest reaalsuseks. Kui varem hirmutati, et kodanikuks registreerudes panete endid kirja uuele Siberi rongile, siis nüüd sai selgeks, et see rong läheb mitte Siberisse, vaid demokaatlikkusse Läände. Tekkis omamoodi paanika, et sellest rongist mitte maha jääda. Uhiuus eranädalaleht Eesti Ekspress avaldas Rein Taagepera üleskutse komparteist välja astuda, millel oli samuti oma vabastav mõju.

27. jaanuaril 1990 asutas rühm endisi juhtivaid reformikommuniste ühenduse Vaba Eesti, mida juhtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome. Vaba Eesti loomise ajendiks oli tõsine kartus kaotada kiiresti arenevas vabanemisprotsessis mitte ainult juhtpositsioon, vaid ka hirm minetada üldse igasugune positsioon tuleviku Eestis.Selleks ajaks oli selge, et kodanike komiteede liikumine jõuabki välja Eesti Kongressini, mille vastu nii EKP oli seni jäigalt seisnud. Samas oli Eestis tekkimas reaalne kaksikvõim: veebruariks kavandati Eesti Kongressi valimisi ning märtsiks korralisi ENSV Ülemnõukogu valimisi.

2. veebruaril 1990, Tartu rahu aastapäeval peetud pidulikus kõnes rääkis juba ka Indrek Toome vajadusest taastada Eesti iseseisvus, kuid ta manitses, et seda tuleb teha rahulikult ja ettevaatlikult, konflikte esile kutsumata. Ka teistes pidukõnedes käsitleti iseseisvumise küsimust. Endel Lippmaa leidis, et Eesti iseseisvuse taastamisel on võimalik tugineda Helsingis toimuvale Euroopa teisele julgeoleku- ja koostõõnõupidamisele.Trivimi Velliste pidas Eesti Kongressi valimiste taustal märtsis toimuvaid Ülemnõukogu valimisi asjatuteks ning tegi ettepaneku need ära jätta. Velliste sõnavõtt sai ajakirjanduses kriitika osaliseks. Tunne Kelam soovitas keskendada peatähelepanu Eesti Kongressi valimistele, kuid ta ei kutsunud üles Ülemnõukogu valimisi boikoteerima: ”Ma ei näe olulist vahet, kas võim on kompartei või ülemnõukogu käes. Võimu pole tarvis kompartei käest ära kiskuda, sest tal pudeneb see niigi peost. Kogu struktuur on nii hämmastavalt rabe, et pole erilist põhjust asendada EKP Keskkomitee Ülemnõukogu Presiidiumiga, mille alus ei ole samuti õiguslikult põhjendatav,” ütles Tunne Kelam 7. veebruaril 1990 prohvetlikult. ”Vaid Eesti Kongressi mandaati omav delegatsioon on pädev pidama läbirääkimisi Moskvaga ning teisalt ei soovi lääneriigid suhelda ENSV Ülemnõukogu ja valitsusega ning EKP juhtivate tegelastega,” lisas Kelam väite, mis praktikas siiski täide ei läinud.

2. veebruaril 1990 tuli Tallinna Linnahallis kokku ENSV kõigi tasandite rahvasaadikute kogu, milles osalesid kohalike volikogude, Ülemnõukogu ning Eestist NSV Liidu rahvasaadikute kongressile valitud saadikud. ETA eelteate kohaselt oli seal kavas läbi viia rahvahääletus omariikluse küsimuses. Levisid kuuldused, et 2. veebruari koosolekul kavatsetakse Eesti Vabariik taastatuks kuulutada.

20. jaanuaril 1990 arutas tekkinud olukorda Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee. Ette oli valmistatud küllalt radikaalne otsuse projekt, kus tehti ettepanek 2. veebruari kogunemine ära jätta. Viimasel hetkel saabunud selgituste kohaselt jõuti siiski arusaamale, et Eesti Vabariiki Linnahallis taastatuks ei kuulutata ning otsuse projekt ei läinud käiku. ENSV eelviimasel aastal käis mõnede poliitikute võidujooks selle nimel, kes suudab Eesti Vabariigi esimesena kas kõige kõrgemal või kõige autoriteetsemal või juriidilisemalt kõige vettpidavamal tasemel välja kuulutada. Ainult et 1990 puudus veel ühiskondlik kokkulepe selles, mis kriteerium on see kõige õigem ja mis tase kõige kõrgem: ENSV võimude jaoks oli see Ülemnõukogu ja NSVL rahvasaadikute kongressi saadikute tase, Eesti Kodanike Peakomitee jaoks eesti kodanike poolt valitav Eesti Kongressi tase.

Peakomitee võttis vastu põõrdumise Eesti NSV rahvasaadikute poole. Selles kinnitati, et hoolimata oma esinduslikkusest pole rahvasaadikute kogul õiguslikku alust lahendada Eesti riikluse küsimusi. Mis tahes katsed seadustada ENSV-d kui riiki võivad kaasa tuua vaid okupatsioonireziimi ja selle riikliku struktuuri põlistamise. Põõrdumiseskutsuti rahvasaadikute kogu toetama Eesti Kongressi valimisi. Vaatamata koosoleku juhtimisel toimunud segadustele ning osa vene rahvusest saadikute väljamarssimisele sisuliselt nii tehtigi. 2. veebruaril 1990 Linnahallis vastu võetud ”Deklaratsioonis Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses” õeldi: ”Täiskogu kuulutab: iseseisva Eesti Vabariigi taastamise eesmärgil ja lähtudes Tartu rahu kehtivusest , alustab Eesti oma esindajate kaudu konstruktiivseid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kellest oleneb iseseisva Eesti Vabariigi taastamine de facto.” Esimene samm üldrahvaliku poliitilise kokkuleppe teel, kuidas saavutada Eesti Vabariigi tegelik iseseisvus, oli siiski sellega astutud.

Rahvasaadikute täiskogu otsused äratasid välisriikide tähelepanu. 5. veebruaril 1990 saatis USA riigisekretär James Baker Eesti Vabariigi New Yorgi peakonsulile saadiku ülesannetes Ernst Jaaksonile läkituse: ”Teie rahva eesmärgid on selged ja ühemõttelised. Me toetame teie püüdlusi taastada kontroll riigi tuleviku üle.” Balti küsimust käsitleti ka J.Bakeri Moskva visiidil. 10. veebruaril 1990 kohtus J.Baker N. Liidu rahvasaadikute kongressi välisasjade komisjoniga ning mitmete Balti riikidest valitud rahvasaadikutega. Baker rõhutas, et USA ei tunnusta Balti riikide praegust staatust ning et Balti rahvastel on õigus enesemääramisele. Ta avaldas lootust, et see protsess kulgeb edaspidigi demokraatlikult ja rahulikult.

23. veebruaril 1990 võttis ka ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse ettevalmistustest Eesti riiklikuks iseseisvumiseks. Selles põõrduti N. Liidu rahvasaadikute kongressi poole ettepanekuga vaadata läbi Eesti N. Liitu astumise õiguspärasus, kuna selle aluseks polnud 1940. aastal eesti rahva vaba tahteavaldus. Samas tehti ettepanek alustada ametlikke läbirääkimisi N. Liidu ja Eesti NSV vahel Tartu rahulepingu kehtivusel rajaneva Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamiseks de facto.

Veebruari lõpus kohtusid Eestist N. Liidu rahvasaadikute kongressile valitud saadikud istungi vaheajal Mihhail Gorbatshoviga. Marju Lauristin tegi kohtumisest järelduse, et ”ainult järjekindlalt lähtudes nendest reeglitest, mida Gorbatshov on võtnud omaks välispoliitikas, võime loota oma sihtide saavutamist”. See tähendanuks Baltikumi eristaatust N. Liidu föderatsioonis.

1990. aasta veebruari keskpaigaks jõudsid ettevalmistused Eesti Kongressi valimisteks lõpusirgele. Mida aeg edasi, seda pooldavamalt suhtus avalik arvamus Eesti Kongressi valimistesse. Järjest sagedamini avaldati kongressi ettevalmistusega seotud kirjutisi ja avaldusi. 1989. aasta lõpus lakkas ka vormiliselt toimimast tsensuur, sisuliselt oli sõnavabadus laienenud juba alates 1988. aastast.

Eesti Kongressiga olid seotud väga suured ootused, kuid need ei olnud sugugi ega kaugeltki ühesugused. Laias laastus jagunesid seisukohad kolmeks: esiteks lootis väiksem, radikaalsem osa rahvast, et kongress kuulutab end kohe kõrgeima võimu kandjaks. Teine, suurem osa pidas seda kava ennatlikuks ning nägi ette mõnda aega kongressi ning Ülemnõukogu koostööd. Kolmandana olid ühiskonnas selgelt olemas nõukogudemeelsed jõud, kes endiselt pidasid ainsaks seaduslikuks koguks ENSV Ülemnõukogu, mille uus koosseis oli kavas valida märtsis 1990.

14. veebruaril 1990 ilmus ajalehes Edasi 20 tuntud tartlase (Tõnis Lukas, Aivo Lõhmus, Linnart Mäll, Peeter Olesk, Hando Runnel, Indrek Tarand, Enn Tarto, Sulev Vahtre jt) ”Läkitus Eesti Kongressile”, kus tehti ettepanek taastada Eesti Vabariik. Ettepaneku kohaselt pidanuks Eesti Kongress kuulutama end ainsaks kõrgema võimu kandjaks ja põõrduma Eesti NSV Ülemnõukogu poole ettepanekuga volituste mahapanekuks teatava üleminekuaja jooksul. Allakirjutanud olid veendunud, et Eesti Kongress peab endale võtma Valimiskogu ülesanded ning valima Eesti Vabariigi Presidendi kohusetäitja, seejärel Ajutise Riigivolikogu. Seejärel moodustanuks Presidendi kohusetäitja valitsuse ning korraldanuks Riigivolikogu valimised. Välispoliitiline tegevuskava nägi ette ÜRO vaatlejate Eestisse kutsumise ning vajaduse korral ka rahvusvaheliste väeüksuste kohaloleku.

Ajakirjanduskommentaarides sai tartlaste ettepanek vastuolulise reaktsiooni osaliseks. Ajaleht Edasi pidas seda radikaalseks sammuks edasi, kuna sellega konkretiseeriti Eesti Kongressi eesmärki. Samas nähti siin esmakordselt võimalust ühendada kaht teed - nii Eesti Kongressi kui Ülemnõukogu: ”Siiani on need kaks teed üha enam lahku läinud kuni teineteise täieliku eitamiseni välja. Tänane läkitus pakub ühinemiseks võimaluse, kui võtta ühelt seaduslik alus ning teiselt appi olemasolev kogemus ning konkreetsed inimesedki. Ei tohiks ju Eestis praegu kedagi üle parda heita, seda enam et Moskvaga läbirääkimisi pidades on Eestis vaja üht võimu.”

20. veebruaril 1990 esines rühm Eesti Kongressi saadikukandidaate Edasis vastupidise seisukohaga: Eesti Kongressil puuduvat reaalsed tagatised enda kuulutamisel kõrgeimaks riigivõimuorganiks. Liia Hänni, Rein Järlik, Kalle Kulbok, Marju Lauristin, Arno Susi, Heldur Peterson jt allkirju kandev avaldus leidis, et küllalt pika aja jooksul, vähemalt kuni nõukogude vägede väljaviimiseni, peaksid Eesti Kongress ja Ülemnõukogu eksisteerima kõrvuti ja koostõõs.

Samas lehenumbris ilmus Rein Taagepera valimisplatvorm. Ka tema tegi ettepaneku kuulutada Eesti Kongress kõrgeimaks võimuks Eestis ning valida Eesti Kongressi hulgast 101-liikmeline Eesti Vabariigi Ajutine Riigivolikogu. Eesti NSV Ülemnõukogult tuleks nõuda, et see tunnistaks end asendatuks Eesti Kongressiga ja end ise laiali saadaks. 18. märtsi Ülemnõukogu valimised tulnuks ümber nimetada Ajutise Riiginõukogu valimisteks, millel oleks Ajutise Riigivolikogu otsuste suhtes viivitava veto õigus.

21. veebruaril 1990 kritiseeris Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee liige Kaido Kama Edasis ”20 mehe ettepanekut” - tartlaste läkitust Eesti Kongressile. Tema arvates polnud okupeeritud territooriumil kellelgi legitiimset võimu. Igasugust katset kuulutada end kõrgeimaks võimuks pidas Kama avantüristlikuks, sõltumata sellest, kas seda teeb Eesti Kongress või Ülemnõukogu. Ta tegi ettepaneku määratleda selgelt kummagi kogu pädevus, jättes Eesti Kongressi hooleks taasiseseisvumisprotsessi õigusliku poole, Ülemnõukogu hooleks aga selle faktilise külje. Kama kutsus mõlemaid üles koostööle, hoiatades samas varitsevate ohtude eest: ”Juhul, kui ÜN pole valmis koostööks EK-ga, asetab ta enese selgelt ja ühemõtteliselt okupeeriva riigi poolele./---/ Juhul, kui EK ei ole valmis koostööks Ülemnõukoguga, vaid tahab kohe asuda täitma kõrgema võimu funktsioone Eesti Vabariigi maa-alal, tähendab see ohtu arengu tasakaalustusele ning võib katkestada tsiviilvõimu järjepidevuse.”

Enne Eesti Kongressi valimisi otsisid Peakomitee esindajatega kontakti nii Rahvarinde kui Vaba Eesti juhtkonnad, kes pidasid samal ajal omavahel ägedat valimisvõitlust Ülemnõukogu mandaatide pärast. Rahvarinne tegi viimasel hetkel enne Eesti Kongressi valimisi kannapõõrde ning otsustas siiski ka oma kandidaadid üles seada. Hiljem kommenteeris Rahvarinde liider Edgar Savisaar seda otsust järgmiselt: ”RR oli piisavalt mõjukas, tema eitav suhtumine Kongressi oleks jätnud valimistest kõrvale märkimisväärse osa Eesti Vabariigi kodanikest ning nende õigusjärglastest ning ilma Rahvarindeta oleks Eesti Kongress kujunenud ainult teatud kitsaste poliitiliste ringkondade huvide väljendajaks. RR eestseisuse otsus tulenes ka 1990. aasta kevadel Eesti poliitiliste jõudude väljakujunenud vahekorrast ja vajadusest mitte lasta ühiskonda viia sügavasse poliitilisse kriisi, mille servale me veebruaris olime jõudnud.”

Rahvarinde muutunud suhtumisi väljendas ka 18. veebruaril 1990 avaldatud RR-i poliitilise analüüsi keskuse kommentaar, kus õeldi: ”RR tunnustab Eesti Kodanike Peakomitee tegevust Kongressi ettevalmistamisel, milles on osalenud ka RR volikogu liikmed. RR näeb vajadust ühendada ühelt poolt Eesti Vabariigi juriidilise kestvuse idee ja teisalt praegu toimuvate uuendusprotsesside tulemused iseseisva Eesti hüvanguks.”

1. märtsiks 1990 oli registreerunud 790 000 (845 000? Taagepera) EV kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotlejat. Valimiste eeskirja järgi oli Eestis moodustatud 105 kolme kuni kuue mandaadilist ringkonda EV kodanike jaoks ja 7 valimisringkonda kodakondsuse taotlejate jaoks. Kokku moodustati 519 valimisjaoskonda. Valimiste eeskirja järgi tuli valida499 otsustava hääleõigusega saadikut, sh 464 EV territooriumil elavate EV kodanike poolt ja 35 väljaspoolt Eestit elavate EV kodanike poolt. Kodakondsuse taotlejad pidid valima Eesti Kongressile 50 sõnaõiguslikku esindajat.EV kodanike pooltoli üles seatud 1113 kandidaati ja kodakondsuse taotlejate poolt 86 kandidaati (Eesti Kongressi Valimiste Keskkomisjoni protokoll nr. 19, 16.02.1990).

Eesti Kongressi valimised toimusid 24. veebruaril 1990 (järelvalimised kuni 1. märtsini 1990). Valimiste läbiviimine oli täielikult omaalgatuslik ning tugines rahva enda initsiatiivile. Töö, mida inimesed valimiste eel ja ajal ühiskondlikus korras ära tegid, oli tohutu ja mastaapne. Valimistele aitasid kaasa nii Eesti Raadio ja Eesti Televisioon, enamus kohalikke omavalitsusi, eriti suurt kaasabi osutasid paljud trükikojad ja kohalike lehtede toimetused. Eesti Kongressi valimistest kujunesid esimesed tõelised vabad valimised pärast pool sajandit kestnud pseudodemokraatlikku nõukogulikku valimisfarssi.

Eesti Kongressi valimiste tulemused ületasid ka optimistlikumad lootused. Valimistel osales 591 508 (591 463?) Eesti Vabariigi elanikku, neist 557 118 (557 613? 557 163?) EV kodanikku, st umbes 90% potentsiaalsetest hääleõiguslikest kodanikest, lisaks osales valimistest34 345 EV kodakondsuse taotlejat. Kodanikke registreeriti edasi ka valimisjaoskondades, kus kohati seisid pikad järjekorrad.Valimas käis ? % registreerunud kodanikest ja ? % kodakondsuse taotlejatest.

Valimistulemuste kohaselt jagunesid Eesti Kongressi 499 saadiku kohta järgmiselt: sõltumatud kandidaadid 109 kohta, Rahvarinne 107, Eesti Muinsuskaitse Selts 104, ERSP 70, EKP 39 kohta. Ühtekokku osutusid valituks 31 partei, ühenduse või liikumise esindajad. Peab arvestama, et jaotus organisatsioonilise kuuluvuse järgi oli tollal ebamäärane ja on õige vaid valimiste eelsel ajal (kandideerimispaberitesse märgitud andmete või eelistuse põhjal), sest paljud vahetasid toona väga kiiresti erakondlikku kuuluvust. Samas kuulus osa saadikuid samaaegselt korraga mitmesse liikumisse ja/või parteisse.

Kolm väliseestlast kandideeris ja tuli ka valituks Eestis, sealjuures üsna suure häälte arvuga (Rein Taagepera 4346, Jüri Estam 4664, Juhan Kristjan Talve 2017). 35 kongressi saadikut valiti väliseestlaste poolt, niisiis said väliseestlased kongressil kokku 38 kohta.

Vaatamata suhteliselt rahumeelselt ja koostõõ vaimus kulgenud ettevalmistus- ja valimisprotsessile, tegid okupatsioonivõimud Eesti Kongressi valimistele ja kokkukutsumisele siiski ka otseseid takistusi. N. Liit ei andnud viisat mitmetele väliseestlastest kongressi saadikukandidaatidele ning hiljem ka saadikutele. ENSV võimud kas ei saanud või ei tahtnud asjasse sekkuda. 1989. aasta hilissügisel keelati Rein Taageperal ja Juhan Kristjan Talvel sissesõit ENSV-sse, see juhtus kohe pärast seda, kui nad valiti Eesti Kodanike Peakomitee liikmeteks.Eesti Kongressi valimiste ajal ei saanud sissesõiduluba ka mitmed vaatlejateks kutsutud Euroopa poliitikud, näiteks Otto von Habsburg.

Kokkuvõttes peeti Eesti Kongressi valimisi edukalt kordaläinuks, sest osalemisprotsent oli selgelt üle poole potentsiaalselt hääleõiguslikest Eesti Vabariigi kodanikest (umbkaudsete arvestuste kohaselt oli EV kodanikke umbes üks miljon). Ajakirjandus nimetas valimisi juba eelnevalt iseseisvusreferendumiks.

Valimised õnnestusid, vaatamata väikestele tehnilistele viperustele ning kohatisele vastutöötamisele.

Vaatamata võimude takistustele viibisid valimiste juures ka välisvaatlejad eesotsas USA konsuliga Leningradis. Rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul viidi valimsied korrektselt läbi, vaatamata sellele, et need sooritati praktiliselt ilma riikliku abi ja rahastamiseta ning okupatsioonivägede maal viibides.

Vaid aasta pärast ainulaadse kodanike komiteede liikumise idee väljakäimist oli esialgu nii ohtlik mõte rahva enamuse poolt omaks võetud. Eesti kodanike vaba tahe oli leidnud oma seadusliku ning juriidiliselt korrektse, rahumeelse väljundi.

EESTI KONGRESSI I ISTUNGJÄRK

11.-12. märts 1990

26. veebruaril 1990 arutasid EV Kodanike Peakomitee juhatus ja Eestimaa Rahvarinde eestseisus koos Eesti poliitilist hetkeseisu ning Eesti Kongressi ja ENSV Ülemnõukogu valimistega seotud küsimusi. Jõuti ühisele järeldusele, et iseseisva Eesti taastamiseks on vajalik Eesti Kongressi ja ENSV Ülemnõukogu tõõ koordineerimine. Leiti, et koostõõ ühendustega või liikumistega, mille eesmärgiks on olemasolevate võimustruktuuride säilitamine ja demokratiseerimise tegelik pidurdamine, ei ole eetiline. Avaldusega peeti silmas eeskätt Vaba Eestit, mis ühendas endas peamiselt tollast nõukogude võimunomenklatuuri ning ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi.

3. märtsil 1990 ilmus Rahvarinde ametlik kommentaar olukorrale riigis, kus rõhutati Rahvarinde koostõõsoovi Eesti Kongressiga ning kritiseeriti Vaba Eestit ja Ülemnõukogu juhtkonda Eesti Kongressi ignoreerimise pärast.

KGB näitas oma hambaid: ööl vastu 6. märtsi 1990 varastati Peakomitee arvutid. Õnneks oli Peakomitee liige Eve Pärnaste eelmisel õhtul seletamatu sisetunde sunnil salvestanud kogu arvutites oleva info magnetketastele ning kindluskoopiad kaasa viinud. 6. mail 1990 arreteeriti viis noormeest (Raul Veide, Ander Sagadi, Sergei Bobrov, Andrei Shevtshenko, Alar Heindrik), keda süüdistati Peakomitee arvutite varguses. 1991. aasta 11. aprillist kuni 3. maini toimus ENSV Ülemkohtus Ain Seppiku eesistumisel kohtuprotsess, kus kõik viis mõisteti arvutite varguses süüdi, ehkki kaitsjad Erik Siigur, Aivar Pilv, Leelo Viil, Riine Lumiste ja Leino Biin palusid noorukid süütõendite puudumisel õigeks mõista. Kes olid tegelikud vargad, ei ole tänini selgunud. Eve Pärnaste, kes osales protsessil kui kannatanu ja tutvus kõigi uurimistoimikutega, jäi kindlalt seisukohale, et varguse korraldas KGB. Eve Pärnaste sellekohane avaldus fikseeriti kohtuotsuses ning see ilmus 1991.a. kevadel Eesti Ekspressis (26.04. ja 3.05.1991). Sõltumata selle tegijaist oli selge, et vargus hilines igal juhul ega mõjutanud Eesti Kongressi korraldustõõd.

Okupatsioonivõimude vastutõõtamine väljendus ka seitsme Välis-Eesti kongressisaadiku sissesõiduviisa keelus. Viisat ei saanud EestisseEesti Kongressi esimesele istungile sõiduks Heino Ainso USA-st, Jüri Estam ja Ülo Ignats Rootsist, Vladimir Karassev-Orgussaar Prantsusmaalt, Rein Taagepera USA-st, Juhan Kristjan Talve Soomest, Albert Zirk Inglismaalt. 2. märtsil 1990 tegi Peakomitee asjakohase protestiavalduse ja järelpärimise ENSV ametivõimudele, kuid see ei andnud mingeid tulemusi. Nii jäidki Eesti Kongressi esimese istungjärgu pidulikke fotosid ilmestama esirea seitse tühja tooli puuduvate väliseesti saadikute mappidega. Raskused väliseestlastest delegaatide sissesõiduviisadega jätkusid ka järgmiste istungjärkudeajal. Seitse tühja esireatooli ning puuduvate saadikute nimesildid Eesti Komitee ühisfotol olid sümboolne märk avalikkusele, et Eesti oli kõigile suveräänsusdeklaratsioonidele ja rahvuslipu lehvimisele vaatamata endiselt okupeeritud riik ning tõeline otsustamisvõim oli NSVL okupatsiooniorganite käes.

ENSV piiril valvasid Eesti Kongressi avapäeval ikka veel nõukogude sõdurid ning piiri ületamise küsimuse otsustasid 1990. aasta märtsis ikka veel NSVL Julgeolekukomitee ja siseministeeriumi ametnikud. Estonia teatri ees valvas Eesti Kongressi aga17.02.1990 taasasutatud Kaitseliidu valveahelik. Tegemist oli Kaitseliidu esimese avaliku ülesandega pärast organisatsiooni keelustamist 1940. aastal.

11. märtsil 1990 kogunes Tallinnasse Estonia kontserdisaali esimene EV kodanike kõrgeim esinduskogu pärast Teist maailmasõda - Eesti Kongress. Rahva ootused olid suured. Õnnestunud valimised ja tulemus, mis andis suurema või väiksema väljundi enamusele Eesti ühiskondlikele liikumistele (va mittekodanikest interrinne), lõi Eesti Kongressile suure autoriteedi.

Eesti Kongressi I istungi avatseremoonia oli ülipidulik ning meeleolu ülev. Alguseks kõlas Eesti Vabariigi hümn, seejärel Enn Võrgu ”Lipulaul”. Avapalvuse pidas Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Jaan Kiivit. Seejärel kõlas koori ja orkestri esituses Rudolf Tobiase ”Sanctus” oratooriumist ”Joonase lähetamine”.

Avakõne pidas Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee esimees Tunne Kelam, kes rõhutas, et Eesti asus aasta tagasi erakorralisele rännakule, mis oli püüe pääseda välja, seadusetuse, ebaõigluse ja valskuse kodadest ning samas püüd taastada õigusliku järjepidevuse alusel Eesti Vabariik. Eesti Kongressi valimisi pidas Kelam rännaku esimese osa lõpuks. Ta tõdes, et tegelikult on teostatud võimatu ning seda võimalike ja seaduslike vahenditega. Kelam ütles, et Eesti Kongress peab välja ütlema Eesti kodanikkonna seadusliku ja autoriteetse tahte: taastada iseseisev Eesti Vabariik de facto. ”Küsimus pole hetkel enam selles, kas iseseisvuda, vaid selles, milline see iseseisvus peab olema./---/ Meie tee on järjepideva seaduslikkuse tee. Ja see on olnud meie tugevaim argument niihästi ajalootormides kui ka rahvusvahelisel areenil. Me ei lähe välja ega kavatse ka tulevikus välja minna efektsetele liigradikaalsetele lahendustele. Põhiline on juba saavutatud. See on ehtsa alternatiivi loomine ebaseaduslikele struktuuridele ja see reaalsus teeb oma tõõ iseenesest.”

Tunne Kelami kõne andis vastuse mitmele enne kongressi istungit ärevalt õhku paisatud küsimusele, nagu: kas kuulutada end kõrgeima võimu kandjaks või mitte, kas teha koostõõd ENSV võimudega või mitte, kas valida kompromisside kesktee või püüda saavutada jõupositsiooni. Kelami kõne andis Kongressi I istungile rahumeelse, koostõõ-alti põhihelistiku, mida süvendasid hiljem mitmed sõnavõtud.

Kongressi esimest istungit valiti juhtima Endel Lippmaa ja Rein Tamme, abijuhatajateks valiti Andres Küng, Paul-Eerik Rummo, Mari-Ann Rikken, sekretärideks valiti Eve Pärnaste ja Jaak Jõerüüt. Valiti ka laiade volitustega redaktsioonikomisjon, mis pidi läbi vaatama kongressile esitatud otsuseprojektid, sh ka iseseisvuse kohest taastamist taotlev nn 20 tartlase avaldus, ja neile tehtud parandused. Redaktsioonikomisjoni esimeheks valiti Sirje Endre, kes jätkas seda tõõd ka viiel järgmisel istungil. Redaktsioonikomisjonis peeti kõige ägedamad sisulised vaidlused ja poliitilised debatid, mistõttu on oluline, kes sinna enamasti kuulusid: Marju Lauristin, Peet Kask, Tiit Käbin, Mart Laar, Toomas Haug, Kaido Kama, Jüri Adams, Indrek Teder, Arvo Junti, Jyri Kork.

Esimesena võttis kongress arutada ”Deklaratsiooni Eesti Kongressi volitustest ja õiguspädevusest” ning ”Eesti Kongressi deklaratsiooni seadusliku riigivõimu taastamisest Eesti Vabariigi maa-alal”, mille kohta tegi ettekande Trivimi Velliste. Küsimusele, kas Eesti Kongress saab Eesti Vabariigi välja kuulutada, vastas kõneleja eitavalt, sest Eesti Vabariik kuulutati välja juba 72 aastat tagasi. Ta nentis, et juriidiliselt on Eestis kõrgeimaks võimuks Eesti kodanikkond, kuid tegelikult kuulub võim Kremlile. Siit tuleneb konflikt seadusliku ja tegeliku olukorra vahel.

Sama vastasseisu analüüsisid erinevatest aspektidest ka mitmed teised sõnavõtjad, enamus pidas vajalikuks ENSV Ülemnõukogu uue koosseisu ja Eesti Kongressi asjalikku koostõõd.

Rühm saadikuid tegi ettepaneku arutada alternatiivset eelnõu Eesti Vabariigi taastatuks kuulutamisest (eelnõu ”Eesti Kongressi otsus Eesti Vabariigi võimust”). Selle autoriteks olid Arvo Valton, Hando Runnel, Enn Tarto, Tõnn Sarv ja Aivo Lõhmus. Sisuliselt kordas see eelnõu nn 20 saadiku ettepanekut, mille kohaselt Eesti Kongress kuulutaks end Eesti Vabariigi seadusliku võimu taastajaks. Autoreil oli kavas olnud ka nõ tugevam variant (”Sellest hetkest kuulutab EK EV võimu taastatuks”), kuid oletati, et see ei lähe kongressi õhkkonnas läbi. Paraku ei läinud läbi ka mitte pehmem variant, saali enamus hääletas otsuse päevakorrast väljajätmise poolt st et nimetatud eelnõu antaks arutamiseks üle Eesti Komiteele. Redaktsioonikomisjon otsustas küll nn Lõhmus-Runnel-Valtoni eelnõu põhimõtet toetada, kuid kongressi istungit otsustaval hetkel juhtinud akadeemik Endel Lippmaa sekkus otsustavalt asjade käiku. Ta esitas redaktsionikomisjoni esimehele Sirje Endrele protesti, ähvardades mitte ainult enda, vaid kongressi enamuse lahkumisega juhul, kui taoline eelnõu saalis hääletamisele pannakse. Stseen toimus otse kontserdisaali laval ning jätkus ägeda vaidlusena redaktsioonitoimkonnas. Sirje Endre ja Endel Lippmaa vahel tekkinud tüli tõttas lahutama Kaido Kama. Lugu lahenes nii, et saal hääletas küll eelnõu päevakorrast välja, kuid täpselt sama, terava tüli tekitanud formuleering (”Praegusest hetkest, 11. märtsist 1990 kuulutab Eesti Kongress end EV seadusliku riigivõimu taastajaks”) läks sisse järgmisel päeval vastu võetud Eesti Kongressi manifesti teksti. Vahejuhtum peegeldab emotsionaalselt üleskõetud õhkkonda, mis kongressil algusest peale valitses.

Järgmisena arutati Eesti Kongressi põõrdumist NSVLiidu Rahvasaadikute Kongressi poole, mida tutvustasid Edgar Savisaar ja Rein Tamme. Ka selle arutelu käigus rõhutasid sõnavõtjad korduvalt Eesti Kongressi ja märtsis valitava Ülemnõukogu koostõõ vajadust. Edgar Savisaar arvas, et nende kahe kogu omavahelised suhted on võimalik läbi arutada alles pärast 18. märtsi Ülemnõukogu valimisi. Rõhutati, et mõlemad nimetatud esinduskogud on ajutised ning alles loovad tulevikus koha Eesti riigi kõrgeimale seaduslikule kogule - riigivolikogule.

Järgnevalt kandis mandaatkomisjoni esimees Kalle Jürgenson ette, et 499-st hääleõiguslikust saadikust oli kohal ja registreerunud 489 ning 43-st kodakondsuse taotlejate sõnaõiguslikust saadikust 40. Sissesõiduviisata jäänud neli saadikut olid delegeerinud oma hääled kohalviibijaile. Helsingist hääletasid faksi teel viisata jäänud Jüri Estam, Juhan Kristjan Talve ja Heino Ainso.

Seejärel võttis kongress arutluse alla ”Eesti Kongressi memorandumi”, ”Eesti Kongressi põõrdumise ÜRO poole” ja ”Läkituse Eesti Vabariigi peakonsulaadile” USA-s. Ettekandjaiks olid vastavalt Tõnu Parming, Mart Laar ja Vardo Rumessen. Arvukatest sõnavõttudest jäi kõlama Eesti Kongressi kõrge hinnang väliseestlaste tehtud tõõle Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmisel ning lääneriikide mittetunnustamispoliitika kaitsmisel.Rõhutati, et Eesti Kongress peab ajama väga järjekindlat välispoliitikat Eesti Vabariigi faktilise vabaduse taastamiseks.

Esimese istungipäeva lõpuks kinnitas kongress ”Eesti Komitee valimiste eeskirja”, mille kandis ette üks koostajaid Jüri Adams.

Eesti Kongressi esimese istungjärguteine tööpäev, 12. märts oli tugevasti mõjutatud Leedu Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamisest, mis toimus Leedu Ülemnõukogus 11. märtsil 1990. Kuigi Leedu rahvarinne Sajudis oli veel 1988. aastal kavandanud samasugust mitmeetapilist, astmelist iseseisvumisprotsessi, mida hiljem järgisid Eesti ja Läti, muutsid leedulased otsustavalt oma taktikat pärast seda, kui Sajudis saavutas 24. veebruaril 1990toimunud Ülemnõukogu valimistel selge võidu. Leedulased lootsid omaiseseisvusotsuse tegemisel USA valitsuse kiirele tunnustavale toetusele, kuigi neid oli eelnevalt hoiatatud selle lootuse ebarealistlikkuses. Nii ka läks: ei USA ega NSVLiit ei tunnustanud 11. märtsil 1990 väljakuulutatud Leedu Vabariiki kui rahvusvahelise õiguse subjekti. Lääneriigid lubasid Leedu Vabariiki de facto tunnustada alles siis, kui Leedu valitsus tõesti kontrollib oma territooriumi. NSVLiit vastas aga tunnustamise asemel omapoolsete tugevate majanduslike ja poliitiliste surveavaldustega Leedu Vabariigile. Oli selge, et sama saatus tabanuks sel hetkel ka Eestit, kui Eesti Kongress või Ülemnõukogu või ka mõlemad koos oleksid iseseisvuse taas välja kuulutanud. Ei aeg ega Balti riigid, ei lääneriigid ega NSVL polnud veel selliseks sammuks küpsed.

Eesti Kongressi liidrid olid eksiileestlaste vahendusel konsulteerinud USA Välisministeeriumi esindajatega ning said teada, et Leedu tee ei vii antud hetkel sihile. Eesti Kongressil soovitati jätkata senisel tasakaalukal kursil ning mitte minna leedulaste eeskujul olukorra järsu teravdamiseni.

Teise tööpäeva keskseks dokumendiks kujunes ”Eesti Kongressi tegevuskava Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel”, mille kandis ette Kaido Kama. Kama ütles sõnaselgelt välja, et Leedu poolt valitud tee pole meie tee. Erinevused on põhimõttelised. Leedu kasutab iseseisvumiseks okupatsioonivõimu struktuure, ja on oht, et ta loob nn kolmanda vabariigi. See, mida tegi Leedu, ei ole sisuliselt midagi muud, kui Eesti samm 16. novembril 1988, ütles Kaido Kama.

Eesti Vabariigi riigivõim tuli Eesti Kongressi tegevuskava alusel taastada anneksiooni tühistamise, okupatsiooni lõpetamise ja võimu üleandmise teel põhiseaduslikule rahvaesindusele. Samas otsuses deklareeriti ka Eesti Kongressi põhinõue: Eesti riigi taastamine peab põhinema kodakondsuse järjepidevusel ja 1938.a. põhiseadusel.

Järgnes arutelu Eesti Vabariigi riigipiirist, ettekandjaks Indrek Teder, ning NSVLiidu okupatsioonivägedest, ettekandjaks Arvo Junti. Järgnevalt esitas Arvo Valton ”Eesti Kongressi deklaratsiooni Eesti Vabariigi maa-alal elavatest teiste riikide kodanikest”, mis võeti pärast arutelu enamushäältega vastu nagu eelnevadki eelnõud, kus reeglina hääletas vastu vaid mõni üksik ja mõni oli erapooletu.

Kongressi õhkkond elektriseerus rahvusvähemuste staatust puudutava eelnõu arutelul (eelnõu ”Eesti Kongressi põõrdumine kõigi Eestis elavate rahvuste poole”), mida tutvustas Marju Lauristin. Järgnes rekordiline arv sõnavõtte (17), millest lõviosa olid kriitilised ning eelnõu vastu (Aivo Lõhmus, Linnart Mäll, Hain Rebas jpt). Osalt oli selle vastasseisu põhjuseks arvamus, et pisut sovetliku või ”liialt luulelise” sõnastusega eelnõu esindas Rahvarinde ringkondade arusaamu. Hain Rebas pidas Marju Lauristini isikut otseselt ründava kõne, mille eest ta hiljem kuluaarides küll vabandust palus, kuid kongressi saali küttis see pilkav sõnavõtt niivõrd üles, et ühiskondlikke pingeid leevendava rõhuasetusega eelnõu hääletati maha, kuigi redaktsioonitoimkond oli selle põhimõtteliselt heaks kiitnud. Eesti Komitee võttis siiski sama nimega dokumendi redigeeritud kujul vastu 13. märtsil 1990, ehkki kongress oli hääletanud selle välja ka komiteele üleantavate dokumentide hulgast,häältega üleandmise poolt 152, vastu 218, erapooletuid 44.

Edasi võttis kongress vastu läkituse Leedu rahvale ja Leedu Ülemnõukogule, ettekandjaks Mart Laar. Vastu oli Lennart Meri, kes põhjendas oma vastuhäält stiililiste vastuoludega tekstis.

Eesti Kongressi esimese istungjärgu viimaseks dokumendiks jäi Paul- Eerik Rummo poolt ette kantud ”Eesti Kongressi manifest”, milles tõdeti, et Eesti Vabariik on juba 50 aastat okupeeritud ja annekteeritud riik ning tehti kogu maailmale teatavaks Eesti rahva tahte TAASTADA ISESEISEV EESTI VABARIIK: ”Eesti Kongress kuulutab end tänasest Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks. Eesti Kongress on valmis võtma enda peale riigivõimu kandja kohustused Eestis.” Manifest võeti vastu ühehäälselt pärast kauakestvaid ovatsioone.

Eesti Kongressi esimesel istungil valiti 71-liikmeline Eesti Komitee. (Esialgse 70 liikme asemel kinnitati komitee liikmete arvuks 71, kuna kaks kandidaati olid said täpselt sama palju hääli.) Hääletamisel osales 489 EV kodanikku, Eesti Kongressi saadikut. Kõige rohkem hääli sai Tunne Kelam (285), esikümnes järgnesid Endel Lippmaa (216), Mart Laar (211), Kaido Kama (197), Trivimi Velliste (196), Sirje Endre (181), Mari-Ann Rikken (165), Eve Pärnaste (152), Jüri Estam (151) ja Jüri Adams (148). Komitee liikmeteks valiti kümme väliseestlast, sh ka kolm sissesõiduviisata jäänud saadikut Jüri Estam, Juhan Kristjan Talve ja Heino Ainso. Lisaks sellele valiti kodakondsuse taotlejate esindajate hulgast (kokku 38) seitse Eesti Komitee sõnaõiguslikku liiget: Aleksander Ikonnikov, Sander Siss (Aleksander Kokin), Vladimir Velman, Vikki Pennonen, Viktor Bajanov, Jüri Stepanov ja Valeri Kalabugin.

Eesti Kongressi esimese istungjärgu lõpetas väliseestlasest pastori, kongressi delegaadi Thomas Vaga lõpupalvus ja Eesti hümn. Kongressi esimese istungjärgu meeleolu oli olnud ülev ja otsused konstruktiivsed.

Eesti Komitee valis endale juhatuse järgmises koosseisus: esimees Tunne Kelam (ERSP), abiesimehed Trivimi Velliste (EMS), Sirje Endre (sõltumatu) ja ????????, liikmed Eve Pärnaste (ERSP), Jüri Adams (ERSP), Edgar Savisaar (RR), Endel Lippmaa (ETKL), Mart Laar (EKDL), Kalle Jürgenson (EKDE), Jüri Rätsep (sõltumatu) ja Paul-Eerik Rummo (ELDP).

Kuidas jagunesid komitees poliitilised leerid, polnud kerge analüüsida ei siis ega nüüd, sest mitmed saadikud kuulusid korraga mitmesse liikumisse või organisatsiooni. Vähemalt algul arvestati, et ERSP-l on komitees 16 esindajat, Rahvarindel 18, (kuigi 9 neist esinesid valimistel kas sõltumatute või mõne teise liikumise esindajana), Muinsuskaitse Seltsil 7 jne. 14. märtsil 1990 analüüsis Edasis Eesti Komitee koosseisu tollane ajakirjanik Tiit Pruuli, kes tuli järeldusele, et otsustavatel hääletamistel võivad hääled Eesti Komitees jaguneda 41:30 radikaalsema tiiva kasuks. Niisiis vastasseisu Kelam: Savisaar võidaks tõenäoliselt Kelam. Samas avaldas analüütik Pruuli lootust, et vastasseisu Savisaar-Kelam contra nõukogude võim võidetaks seisuga 71:0.

Eesti Kongressi I istungjärk tegi antud olukorras maksimumi, mis sel hetkel, faktiliselt okupeeritud riigis oli võimalik. Eesti Kongress oli valinud paindlikuma koostõõ jakompromisside tee, mitte järsuvõi jäiga konfrontatsiooni tee. Säärast paindlikku koostõõvalmidust olid Eesti Kodanike Peakomitee juhid eesotsas Tunne Kelamiga sisuliselt ilmutanud kogu eelneva aasta jooksul, mil registreeriti enam kui pool miljonit Eesti Vabariigi kodanikku, keda Eesti Kongress nüüd esindas.

Rahvusvahelise ajakirjanduse uudiskünnist ei suutnudEesti Kongressi toimumise faktületada. Välisajakirjanduse tähelepanu keskendus sel ajal hoopiski iseseisvuse väljakuulutanud Leedu Vabariigile. Eesti ajakirjanduses järelkajad Eesti Kongressi esimesele istungile olid üsna positiivsed, ehkki oli tunda ka radikaalsemate rahvuslike ringkondade pettumust. Üldiselt hinnati siiski kongressi potentsiaali realistlikult ning mõisteti, et rohkemaks ehk ennast kõrgeima võimu kandjaks kuulutamiseks poleks kongressil jõudu jätkunud. Eesti ühiskonna ootused ja tähelepanu olid Eesti Kongressi esimese istungjärgu ajal kõrgeimad.

Moskva impeeriumimeelsed jõud vastasid Eesti Kongressile sellega, et 14. märtsil 1990 organiseeriti Tallinnas Vabaduse väljakul järjekordne interliikumise protestimeeleavaldus, milles osales umbes 10 000 punalippe kandvat venekeelset kodanikku. Organiseeritult kohale marsitatud inimesed olid pettunud, vihased ja segaduses. Samal päeval sai Mihhail Gorbatshov NSVLiidu esimeseks ja viimaseks presidendiks. Mida see tähendas Balti riikidele, eeskätt Leedule, selgus juba lähikuudel, mil Moskva alustas Leedu vastu jõhkrat majandusblokaadi.

EESTI KONGRESSI II ISTUNGJÄRK

25. mai 1990

Eesti Kongressi teise istungjärgu ajaks oli olukord Eestis tunduvalt muutunud.

Täpselt nädal pärast Eesti Kongressi avaistungjärku, 18. märtsil 1990 toimusid ENSV Ülemnõukogu valimised, millest osavõtt oli rahvuslike ringkondade eemalejäämisele vaatamata väga aktiivne: valimas käis 1 133 240 ? inimest, st lisaks Eesti kodanikele ka arvukalt mittekodanikke.

105-le Ülemnõukogu saadiku kohale registreeriti 462 (393?) saadikukandidaati. Selleks ajaks oli Eestis ametlikult registreeritud 9 poliitilist liikumist ja parteid, kuid ametivõimud venitasid mitmete rahvuslike ja parempoolsete erakondade (ERSP, Kristlik-Demokraatlik Liit) registreerimisega nii kaua, et neil polnud võimalik oma nimekirjaga valimistel osaleda. Erakondade nimekirjades esitati 234 kandidaati, sh Rahvarinde nimekirjas 71.

Valimiseelsel nädalal küsiti avaliku arvamuse uuringus mh seda, milliseks peaksid rahva arvates kujunema Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi suhted. 53% vastanuist leidis, et nad peaksid tõõtama võrdsetel alustel, 17% vastanuist leidis, et Ülemnõukogu peaks alluma Eesti Kongressile, 4% arvas vastupidi, et Eesti Kongress peaks alluma Ülemnõukogule ning 12% arvas, et Ülemnõukogu tuleks kohe laiali saata.

Need vahekorrad peegeldavad üsna hästi ühiskonnas valitsenud hoiakuid kummagi esinduskogu suhtes. Osa rahvuslikult meelestatud jõududest (ERSP, EMS juhtkond) jättis pärast ägedaid sisevaidlusi oma kandidaadid esitamata, kuna nad ei soovinud oma osalemisega suurendada Ülemnõukogu näivat legitiimsust ja autoriteeti. Samas ei kutsutud rahvast üles Ülemnõukogu valimisi boikoteerima. Eesti Komitee tegi vahetult enne valimisi avalduse, kutsudes rahvast Ülemnõukogu valimistel osalema ning andma oma hääl kandidaatide poolt, kes toetavad Eesti Vabariigi taastamist ning suudavad tagada Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu koostõõ. Tagantjärele võib mitme Eesti Kongressi juhtpoliitiku mittekandideerimist Ülemnõukogu valimistel pidada veaks selles mõttes, et vastasel korral oleks Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu hilisem kidur (puhuti olematu) koostöö osutunud tõenäoliselt sujuvamaks. Vahetult enne 18. märtsi valimisi oli Eesti Kongressi autoriteet kõrgeim ning avaliku arvamuse uurimuse kohaselt oleks selle aadete esindajad saavutanud Ülemnõukogu valimistel märgatavat edu.

Ülemnõukogu valimised mõõdusid siiski edukalt, sest 105 saadikukohast said 73 iseseisvuse pooldajad ja 27 impeeriumimeelsed, ülejäänud olid kõikuval seisukohal.

Rahvarinde nimekirjas kandideerinutest said saadikuiks 45, Eesti Kongressi saadikuid oli Ülemnõukogusse valitute hulgas 44. Valimiste võitja oli kahtlemata Rahvarinne, kes sai 24% häältest, Vaba Eesti sai 8,8%, Tõõkollektiivide Liit 8,2%, Maaliit 8%, EKP 3,6%, Tõõkollektiivide Nõukogu (nn internatsid) 3,4%. Eesti olukord erines nüüd tunduvaltteistest Balti riikidest, sest nii Leedus kui ka Lätis saavutasid rahvarindelased Ülemnõukogude valimistel absoluutse enamuse, Eestis aga mitte. Ootamatult edukad olid olnud Eesti impeeriumimeelsed jõud, kes osavalt kasutasid ära eesti poliitikute vastuolusid ja hõivasid tubli veerandi Ülemnõukogu kohtadest.

23.-24. märtsil 1990 rivistus Eesti arengule järele joostes ümbes ka EKP. Oma ainujuhi positsiooni juba poolteist aastat tagasi minetanud partei läks XX kongressillõhki: eestimeelsem osa kommunistidest otsustas iseseisvuda ja luua iseseisva EKP. EKP iseseisvusmeelset tiiba juhtis Vaino Väljas. NLKP platvormile ehk nn õõparteile jäi ustavaks 123 ideelist kommunisti, kes valisid sekretärideks Aleksander Gussevi ja Pavel Panfilovi.

Pärast Ülemnõukogu valimisi hakkasid muutuma ka Ülemnõukogu ja Eesti Komitee suhted. Mõlemapoolselt deklareeritud koostõõtahe, mida toetas ka avaliku arvamuse enamuse soov, kujunes tegelikkuses üsna vastuoluliseks ja konkurents teravaks. Tegelikkuses kujunes siiski välja üsna plahvatusohtlik olukord, mille päästis rea nn kaksiksaadikute tõõ mõlemas esinduskogus, eriti Marju Lauristinija Mart Laari konflikte maandav ja aktiivselt kompromisse otsiv tegevus.

27. märtsil 1990 kohtusid ENSV Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhid. Arnold Rüütel tegi teatavaks, et Ülemnõukogu esimesele istungile valmistatakse ette otsuse projekti, millega tahetakse peatada N.Liidu konstitutsiooni kehtivus. Lisaks sellele kavatseti kaotada ENSV nimest ära kaks keskmist tähte ehk Nõukogude ja Sotsialistlik, mille tulemusena Eesti nimeks saaks taas Eesti Vabariik. EK esindajad Tunne Kelam Sirje Endre ja Jüri Adams polnud sellega nõus, pidades seda vaid formaalseks sildivahetuseks.

Enne Ülemnõukogu kokkuastumist toimus 28. märtsil 1990 Eesti Komitee istung, kus võeti vastu otsus-seletus, miks Eesti Kongress ei kuulutanud Eesti Vabariiki taastatuks, samuti võeti vastu põõrdumine ENSV Ülemnõukogu poole. Tehti ettepanek, et Ülemnõukogu kuulutaks viivitamatult välja üleminekuperioodi, mille käigus taastatakse iseseisev ja demokraatlik Eesti Vabariik. Samas rõhutati, et ”ülemineku koalitsioonivalitsusel ja tema poolt astutavatel sammudel peab olema Eesti Kongressi usaldus. Eesti Vabariigi nime ja riiklike sümbolite kehtestamine ei vasta Eesti praegusele riiklikule staatusele.”

Eesti Komitee seletuses põõrduti EV kodanike poole üleskutsega ”astuda vastu katsetele seadustada 1940. aasta okupatsiooni ja anneksiooni tulemusel loodud ENSV-d nimevahetuste, Eesti Vabariigi sümbolite omastamise või ENSV Ülemnõukogu poolt endale mittekuuluva ülimusliku rolli võtmise teel.”

Poliitiliselt komplitseeritud kaksikvõimu olukorras tuli Ülemnõukogu uuel koosseisul anda vastus väljakutsele, mille olid ühelt poolt esitanud eesti kodanike kõrgeim kogu Eesti Kongress ja teiselt poolt Leedu Ülemnõukogu. Esimene ei lubanud, teine aga just nimelt õhutas iseseisvust välja kuulutama.

29. märtsil 1990 kogunes Ülemnõukogu uus koosseis I istungjärgule. Pärast juhtide valimist (presiidiumi esimeheks Arnold Rüütel, Ülemnõukogu esimeheks ehk spiikriks Ülo Nugis) asus uus esinduskogu vastuseks Eesti Komitee põõrdumisele pingeliselt arutama deklaratsiooni Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostõõst. Selles õeldi: ”Eesti NSV Ülemnõukogu tunnustab Eesti Kongressi Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskoguna ja Eesti Vabariigi riigivõimu taastajana. ENSV Ülemnõukogu on valmis koostõõks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.” Deklaratsiooni poolt oli 71, vastu 27, erapooletuid 2.

Algus tõotas head. Ägedam vaidlus tekkis aga teise otsuse projekti üle, kus vastavalt Eesti Kongressi ettepanekule kuulutataks välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Rahvarinne püüdis otsusesse sisse hääletada mitmel viisil Eesti Vabariigi taastatuks kuulutamist, kuid need katsed hääletati maha. Nii kuulutaski Ülemnõukogu 30. märtsil 1990 välja ”üleminekuperioodi, mis lõpeb Eesti Vabariigi põhiseaduslike võimuorganite moodustamisega”.

ENSV uueks valitsusjuhiks ehk Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheks kinnitati Rahvarinde liider Edgar Savisaar, keda toetasid ka Eesti Komitee liikmetest saadikud, kuna Savisaar oli tõotanud: ”...kui te mind usaldate, siis kõigis põhimõttelistes küsimustes konsulteerib valitsus tingimata ka Eesti Kongressiga. Nii. Ega lähe vastu kongressi tahtele. Seda ma garanteerin, kui te valite mind” (Teine Eesti, lk 674). Praktikas murdis aga Savisaar lubaduse sealsamas. Valitsusjuhi koostööst Eesti Komiteega ei tulnud midagi välja, vaatamata sellele, et ta oli valitud Eesti Komitee juhatuse liikmeks. Valitsusjuht algul ignoreeris, hiljem aga koguni töötas sisuliselt nii Eesti Komitee kui ka Ülemnõukogu vastu. Koostöövõimetus ja usaldamatus oligi üks peamisi põhjusi, miks Edgar Savisaare valitsus sattus peatselt pingetesse mõlema esinduskoguga ning mis viis lõpuks ka tema valitsuse kukkumiseni 1992. aasta jaanuaris, mil valitsusjuhiks sai Tiit Vähi , kelle koostöö Eesti Kongressiga kujunes heaks. Sisuliselt oli Edgar Savisaare valitsus Rahvarinde valitsus, ehkki valitsusjuht kinnitas, et tegu olevat koalitsioonivalitsusega.

Alates 1990. aprillist hakkasid teravnema Moskva ja Balti riikide suhted. Leedu vastu alustati otsest majandusblokaadi, Eestile ja Lätile tugevdati poliitilist survet. 4. aprillil 1990 helistas Mihhail Gorbatshov Arnold Rüütlile, teatades, et ei pea juriidiliselt õigeks ENSV Ülemnõukogu 30. märtsi otsuseid. Nõuti selgitust ning ähvardati, et kui Eesti ei annulleeri nimetatud otsuseid, siis kehtestatakse Eestile samasugune reziim nagu Leedule. Ka impeeriumimeelsed jõud Eestis tugevdasid survet: Narva linnanõukogu ja Kohtla-Järve linnanõukogu kuulutasid aprilli algul, et Eesti NSV Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust staatusest ei kehti nende haldusterritooriumil.

19. aprillil 1990 toimus Moskvas NSVL kõrgeima juhtkonna jaEesti NSV esindajate kohtumine, kus Nõukogude pool esitas edasiste läbirääkimiste alustamise eeltingimuseks Eesti NSV Ülemnõukogu NSVLiidu konstitutsiooni kehtivuse peatanud otsuse muutmise. Eestile avaldati survet, et ta jääks N.Liidus püsimise raamidesse, kusjuures ähvardati otseselt kodusõjaga, kuna venekeelne elanikkond ei toetavat vabariigi juhtkonda. Edgar Savisaare optimistlikul hinnangul lubati Moskvas siiski Eestile eristaatust, seejärel konfõderatsiooni, mis olevat tegelikult rohkem kui meile Kremlist kunagi lubatud on. Niisiis eelistas Moskva esialgu pigem pidada läbirääkimisi ENSV võimalikust väljaastumisest N.Liidust, mitte aga õigusjärgse Eesti Vabariigi taastamisest. Pärast Moskvas käiku võttiski valitsusjuht suuna Eesti Kongressi mõju elimineerimisele. Esinedes 19. aprillil 1990 Tartu Rahvarinde volikogus, teatas Edgar Savisaar, et Ülemnõukogu legitiimsus on sama suur kui Eesti Kongressil, sest eesti kodanikud võtsid ka Ülemnõukogu valimistest niivõrd aktiivselt osa. Ülemnõukogu valimistest tulenevat ka Savisaare valitsuse legitiimsus. Seejuures saavat valitsus vastutada ainult teda moodustanud Ülemnõukogu ees, mitte aga Eesti Kongressi ees. See oli järsk kursimuutus seni koostõõtahet deklareerinud poliitikas.

Siitpeale ei teinud enamik Rahvarinde saadikuid teha enam tööd Eesti Komitees ega Eesti Kongressis.

4. mail 1990 kuulutas Läti Vabariigi Ülemnõukogu välja Läti Vabariigi. Ka lätlased olid eestlaste eeskujul valinud oma kodanike komiteed ja kongressi ning osalenud niisama aktiivselt uue Ülemnõukogu valimistel nagu eestlasedki. Kuid kuna Läti Rahvarinne saavutas nagu leedulasedki Ülemnõukogu valimistel veenva ülekaalu, siis kandus sealne poliitiline initsiatiiv nagu Leeduski üle Ülemnõukokku.

8. mail 1990 kell 11.23 võttis Ülemnõukogu Rahvarinde saadikute initsiatiivil vastu otsuse tunnistada kehtetuks ENSV nimetus ning võeti kasutusele nimetus Eesti Vabariik. Nimeliselt taastati Eesti Vabariik seega aasta ja neli kuud varem kui saabus tegelik taasiseseisvumise hetk, kuid sel päeval ei teadnud veel keegi, millal sümboolne otsus oma tegeliku sisu saab.Samas lõpetati Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine riiklike sümbolitena. Rahva enamus võttis otsuse vastu heakskiiduga, kuid oli ka protestijaid. Otsuse vastu hääletas Ülemnõukogus 14 saadikut, kaks olid erapooletud ning 73 poolt. Ainsa saadikuna esines avaliku protestiga Eesti Komitee juhtivaid poliitikuid Kaido Kama, kes teatas, et teda valiti ENSV Ülemnõukokku, mitte EV Ülemnõukokku, mistõttu tal puuduvat mandaat edaspidi hääletustel osaleda.

Eesti Komitee reageeris Ülemnõukogu otsusele terava protestiga. Eesti Kongressi I istungil võimu ülevõtmist nõudnud saadikud eesotsas luuletaja Hando Runneliga leidsid, et sündmuste käik on näidanud, et võimust loobumine oli viga ning nõudsid uue Eesti Kongressi istungjärgu kokkukutsumist, et tehtud viga parandada.

Eesti Kongressi II istung otsustati kokku kutsuda 1990. aasta 25. mail. Kiirelt arenevad sündmused ning uue hübriidnimega EV Ülemnõukogu taganemine varasematest koostõõkokkulepetest muutsid kahe esindusorgani suhted üsna teravaks.

Vaatamata esimesel istungjärgul deklareeritud tunnustamisele ja koostöötahtele tugevnes Ülemnõukogus ühendusse Vaba Eesti kuuluva saadiku Ülo Uluotsa juhitav tiib, kes kinnitas, et Ülemnõukogul pole Eesti Kongressi üldse vaja tunnustada.

Impeeriumimeelsed jõud korraldasid 9. mail 1990 Tallinnas sõjaväeparaadi, kus osalesid ka nn töölismalevlased Mihhail Lõssenko juhtimisel. Paraadi ajal heisati kahel korral linnavalitsuse hoonele ENSV lipp, kuid sinimustvalget siiski ei puudutatud.

14. mail 1990 kuulutas Mihhail Gorbatshov Eesti ja Läti Ülemnõukogude otsused asumisest iseseisvuse taastamise teele kehtetuks. See oli impeeriumimeelsele viiendale kolonnile märguandeks ja käsuks asuda nõukogude võimu taastama. 15. mail korraldas Interliikumine Toompeal meeleavalduse, kus toetati Moskva otsuseid. Lossi kaitseks oli kohal 90 miilitsat, kuid seda oli selgelt vähe, kuna mitusada meelevaldajat murdsid massiga maha lossi väravad ning heiskasid lossi katusele punalipu. Valitsusjuht Edgar Savisaar põõrdus ootamatult raadio kaudu rahva poole teatega, et Toompead rünnatakse ning kutsusToompead kaitsma. Mõne minutiga voogas Toompeale tuhandeid eestlasi. Sarnase üleskutse oli valmis lindistanud ka Ülo Nugis, kuid see jäi Savisaare kiirema tegutsemise tõttu pidamata. Täielikus valmisolekus olid nii Rahvarinde turvateenistus kui ka Tallinnas olevad vene sõjaväebaasid, kuid Moskva poolt oodatud kokkupõrge jäi siiski ära. Selle päeva plahvatusohtu võib siiski hinnata 99 kraadini. Ometi ei põrkunud kaks erimeelset rahvamassi omavahel, mida võib tagantjärele pidada täielikuks imeks. Ime tegi võimalikuks kohalerutanud eestlaste enesedistsipliin ja vastutustundlikkus. Eesti mehed moodustasid kätest kinni keti lossist lahkuvate interrindelaste kaitseks.

15. mail 1990toimusid samalaadsed kokkupõrked ka Riias, kus Läti siseministeeriumi eriüksused meeleavalduse kumminuiadega laiali ajasid. Miks Eesti valitsusjuht kutsus appi rahva, mitte selleks ettenähtud sisekaitsejõude või Kaitseliitu, jääb küsimuseks. Edgar Savisaar kasutas lossiplatsil valitsenud meeleolu ära selleks, et kutsuda inimesi üles astuma loodavasse Kodukaitsesse. Registreerimine algas kohe sealsamas Andrus Ööveli juhtimisel. Ametlikult sündis Rahvarinde algatatud Kodukaitse mõni päev hiljem, 19. mail 1990. Kodukaitsele usaldati edaspidi tähtsamate riiklike objektide valve. Sellega oli Eestis enamik olulisi struktuure dubleeritud,oli olemas kaks esinduskogu, kumbki oma jõuüksustega: Eesti Kongress ja Kaitseliit, Ülemnõukogu ja Kodukaitse.

19. mail 1990 andis Mihhail Gorbatshov välja järjekordse ukaasi, mis tunnistas kehtetuks Eesti NSV Ülemnõukogu 16. mai seaduse ”Eesti ajutise valitsemiskorra alustest”. See hoogustas intrite tegevust. 21. mail 1990algasid mitmel pool Eestis intrite õhutatud streigid 15. mailesitatud nõudmiste toetuseks. 22. mail olid streigiga ühinenud 27 peamiselt venekeelset ettevõtet, neist 21 Tallinnas, 6 Kohtla-Järvel.

Olukord Eestis oli äärmiselt pinev, kuid paraku ei suutnud Eesti Komitee haarata neil pingelistel maipäevadel poliitilist initsiatiivi ega kujundada välja ühtset, selget poliitikat pingeliste sündmuste keskel. Eesti Komitee juhid esinesid tihti vastuoluliste seisukohtadega, kord kutsudes üles kodanikuallumatusele, kord leppides toimunuga.

Nii kogunes Eesti Kongressi II istungjärk 25. mail 1990 Tallinnas küllalt segaste

tunnetega. Kohal viibis 451 saadikut 498-st ning 31 kodakondsuse taotleja saadikut 43-st. Istungi juhatajaiks valiti Illar Hallaste, Sirje Endre ja Rein Järlik. Aruandega Eesti Komitee tegevusest mõõdunud kahe ja poole kuu jooksul esines Tunne Kelam, kes käsitles pikemalt Eesti Komitee ja Ülemnõukogu suhteid. Ta ütles, et ehkki Ülemnõukogu esialgsed otsused andsid lootust koostõõks, ei ole see tegelikult vajalikul määral laabunud. Kelami arvates lahendanuks probleemi rollide täpsem jaotus Eesti Komitee ja Ülemnõukogu vahel.

Kaasettekandega esinenud Trivimi Velliste andis ülevaate Eesti Komitee aktiivsetest välissuhetest. Valitsuse tegevusest andsid aru välisminister Lennart Meri ja valitsusjuht Edgar Savisaar. Lennart Meri rõhutas kokkuleppe ja koostõõ tähtsust, kuid Edgar Savisaare esinemine välistas igasuguse edaspidise funktsioonide jaotuse: ”Meid ei valitud Ülemnõukogusse selleks, et me võimu ära annaksime, täpselt samuti nagu Eesti Kongressi saadikuid ei valitud selleks, et neist saaks alternatiivvõim”. Edgar Savisaar kutsus kongressi üles arvestama tegelikkusega, kus inimesed olevat poliitikast väsinud ning neid huvitavat pigem majanduslik heaolu. Savisaare kõne tekitas saalis suured pinged. Järgnenud arvukates sõnavõttudes arutati põhiliselt küsimust, kas Eesti Kongress peaks muutuma sisuliselt alternatiivvõimuks ning kas Eesti Komiteele anda õigus võtta vastu seadusi või mitte. Eelnõu, mis pooldas Eesti Komitee muutmist seadusandlikuks koguks kandis pealkirja ”Eesti Kongressi otsus üleminekuaja valitsemise korra alustest”. Pärast pingelist arutelu, mille käigus Rahvarinde saadikud võtsid sõna eelnõu vastu, hääletas otsuse poolt 293, vastu 31, erapooletuid 18. Seepeale lahkus Rahvarinde saadikuid esindanud Rein Järlik protesti märgiks kongressi juhataja kohalt. Eesti Kongresskohustas ja volitas Eesti Komiteed ”välja tõõtada ja kehtestada ajutisi seadusi, mis on hädatarvilikud Eestis põhiseadusliku riigivõimu taastamiseks EV õigusliku järjepidevuse alusel”.

Seadusandlikku õigust ei kasutanud kongress tegelikkuses kordagi. Samas sätestati, et üleminekuaja riiklust reguleerivad Ülemnõukogu aktid on seaduslikud vaid pärast Eesti Komitee nõusolekut. See otsus oli kooskõlas Ülemnõukogu otsusega 30. märtsist 1990.

Valdava häälteenamusega võeti vastu Eesti Kongressi otsus üleminekuaja korra alustest (ettekandjaiks Vello Salum ja Jüri Adams), otsus tegutsemisest erakorralises olukorras (ettekandja Vardo Rumessen), otsus Eesti Vabariigi kodakondsuse seaduse põhimõtetest ja rakendamisest (ettekandjaks Kaido Kama) ning Eesti Kongressi tegevuskava põhimõtted üleminekuperioodil (ettekandja Mart Laar).

Kongressi II istungjärk kestis ühe päeva. Lõpuks võeti vastu ka põõrdumised Ameerika Ühendriikide presidendi G.Bushi ning N.Liidu presidendi M. Gorbatshovi poole. Kongress volitas Eesti Komiteed saatma tervituse B.Jeltsinile ning läkituse Balti riikide Ülemnõukogude presiidiumite esimeestele.

Tagantjärele võib öelda, et palju ägedaid vaidlusi tekitanud seadusandliku võimu otsus jäi lühemas perspektiivis deklaratiivseks ja kaasaja tegelikkuses suurema mõjuta, sest seadusandliku initsiatiivi oli selleks ajaks vaieldamatult haaranud Ülemnõukogu vastne koosseis. Eesti Kongressil puudus praktiliselt nii täidesaatev mehhanism kui ka aineline baas mahuka seadusandliku tõõ tegemiseks. Küll aga oli pikemas perspektiivis mõnedel teistel otsustel, nagu näiteks kodakondsuse küsimustes lausa otsustav mõju Eesti Vabariigi tulevasele kodakondsuspoliitikale.

Eesti Kongressi II istungjärk toimus juba märgatavalt vähem pidulikus ja tuntavalt pingelisemas sise- ja välispoliitilises õhkkonnas kui seda oli olnud kõrgele kruvitud ootustega esimene istungjärk. Vastuolulised olid ka reaktsioonid kongressi otsustele, millest kõige teravama, eeskätt Rahvarindest pärineva kriitika osaliseks sai Eesti Kongressi otsus anda Eesti Komiteele seadusandlikud õigused. 26. mail toimunud Rahvarinde kongressil võeti vastu otsus ”Alternatiivvõimust”, kus tunnustati seadusandliku võimuna Ülemnõukogu ja täidesaatva võimuna Edgar Savisaare valitsust. Alternatiivsete võimuorganite olemasolu pidas Rahvarinne Eesti iseseisvumisele kahjulikuks ja ohtlikuks. Kuna Rahvarinne teostas nüüd tegevvõimu, siis sisuliselt oli see valitsevate ametivõimude hinnang Eesti Kongressile.

Ajakirjanduse hoiak muutus siitpeale Eesti Kongressi ja Eesti Komitee rohkete deklaratsioonide suhtes mitte ainult kriitiliseks, vaid kohati lausa vaenulikuks. Näiteks süüdistas Ülo Tulp 8. juuni 1990 Eesti Ekspressis ilmunud artiklis ”Kelam on KGB tõõriist” Eesti Komiteed eesti ühiskonna lõhestamises ja kolmikvõimu olukorra tekitamises. Ülemnõukogu saadik Vello Pohla nimetas nii internatse kui kongressi kokku "fashismi sündroomiks". Üldiselt pidas ajakirjandus Eesti Kongressi otsust vastuhakuks toonasele seaduslikule ENSV võimule.Eesti Komiteest loodi pilt kui võimuahnetest intrigaanidest, kes ise midagi ei tee, kuid teistel ka teha ei lase. Tulemuseks oli Eesti Kongressi ja selle liidrite autoriteedi kiire langus. 1990. aasta augustis korraldatud EMOR-i küsitluse kohaselt oli võrreldes sama aasta aprilliga rängalt langenud pea kõigi Eesti Komiteega seotud poliitikute autoriteet: Tunne Kelam (-28), Trivimi Velliste (-26), Mart Laar (-22) ja Kaido Kama (-21). Sotsioloog Margo Veskimägi nimetas toimunut ”Kelam-Kama efektiks”, mis kujutab endast ”ühel osal (25-30%) täiskasvanud eestlastest esinevat äkilist arvamusemuutust poliitikute suhtes, kes on võimulolijatega opositsioonis ja kelle vastu on kõik massiteabevahendid alustanud turmtuld peamise ideega: nad on ”pahad”, võimulolijad aga on ”head”.”

Niisiis oli Eesti Kongressjõudnud märtsikuise üldrahvaliku aktiivse soosingu laineharjalt juba pärast oma teist istungjärku ehk 1990. aasta suveks peaaegu samasugusesse sisepoliitilisse isolatsiooni nagu ta oli olnud seal kodanike komiteede liikumise algusjärgul, kus nii ametivõimud kui ka üldine avalik arvamus pidasid nende tegevust Eesti demokraatia arengule ohtlikuks ja kahjulikuks.

Kui kongressi I istungjärk oli toimunud Ülemnõukogu valimiste eelses võimuvaakumis, mistõttu Eesti Kongress oli, tõsi küll, vaid lühikese hetke, ainus võim ja ainus rahva esinduskogu,siis II istungjärk toimus juba kaksikvõimu tingimustes, kus olukord oli põhimõtteliselt muutunud. Tegeliku koostöö asemel oldi sunniviisilises opositsioonis ametivõimudega, kellel oli reaalne (ehkki piiratud) täidesaatev võim ning ajakirjanduse ja avaliku arvamuse toetus. Kongressil oli vaid moraalne ja juriidiline kapital, mis ei suutnud korvata aktiivset kõrvaletõrjutust ametivõimude poolt. Eesti Kongress ja Eesti Komitee ei saanud riigieelarvest raha, võimud keeldusid eraldamast ka tööruume.Kokku tuldi juhuslikes ruumides ja üüritud saalides. Tallinna Linnavalitsuse juhid Jaak Tamm ja Andres Kork (Ardo Aasmäe?) vastasid kõigile katsetele üürida Eesti Komiteele kindel asupaik eitavalt. Valitsusjuht ei vastanud Eesti Komitee kirjadele ja keeldus vastu võtmast Eesti Komitee delegatsioone. Valitsuse ja Eesti Komitee vahel puudus niisiis praktiliselt igasugune ametlik kontakt, rääkimata varasema kokkuleppe kohasest koostõõst. Eesti Komitee oli sunnitud ka edaspidi sõltuma eraisikute, pagulasorganisatsioonide ning mõnede ettevõtete üha kahanevast toetusest.

Alles 1991. aasta kevadel õnnestus Eesti Komitee juhatusel tänu Tallinna Mererajooni Täitevkomitee vastutulekule asuda Narva mnt 5a hoovimaja alumise korruse kolme tuppa. Neisse kitsukestesse üüritubadesse jäädigi kuni 1992. aasta septembrini, mil Eesti Kongress oma töö lõpetas.

Väliseestlasestkongressisaadik Juhan Kristjan Talve meenutas, et kui ta sisenes esmakordselt kongressi büroo poolpimedatesse siseõue ruumidesse, oli tal tunne, nagu oleks ta sisenenud mingi pagulasorganisatsiooni ruumidesse 1940.-1950. aastail. Vaim oli sama, tehnika oli sama ja kitsikus olid samad.

EESTI KONGRESSI III ISTUNGJÄRK

26.-27. oktoober 1990

Vastuolud ja pinged Eesti Komitee ja Ülemnõukogu ning Savisaare valitsuse, Moskva ja Tallinna võimude vahel süvenesid 1990. aasta suve ja sügise jooksul veelgi.

Valitsus tugevdas oma positsioone nii majandusreformidele suunatud omandiseadusega (võeti vastu 16. juunil 1990), laiendades samal ajal ka võimupiire. 1. augustil 1990 kirjutati alla ENSV valitsusjuhi Edgar Savisaare ja NSVLiidu siseministri Vadim Bakatini kokkulepe, mille kohaselt loodi vormiliselt iseseisev Siseministeerium. Juulis asus valitsus välja tõõtama uut välispoliitika kontseptsiooni, selle järgi polnud enam vaja pidevalt rõhutada Eesti okupeeritust.

Samal ajal halvenes kogu aeg Eesti majanduslik olukord. Aasta teisel poolel jätkus rubla kursi kiire langus (4. septembriks langes rubla kurss dollari suhtes ühele kolmekümne vastu), pangas lõppes sularaha, hoiukassades tekkisid pikad järjekorrad. Hoiustajaile maksti septembris 1990 korraga välja vaid 200 rubla.

Välispoliitikas oli see aeg lootustandev: leidsid aset mitmed kõrgetasemelised kohtumised (Balti riikide välisministrid, välisminister L. Meri jaUSA riigisekretär J.Baker, valitsusjuht E. Savisaar ja Taani peaminister Paul Schlütter) ning tekkis lootus, et Balti riigid saavad osaleda Helsingi-2 konverentsil.

16. augustil 1990 algas Moskvas Balti riikide ja Moskva keskvõimude läbirääkimiste esimene voor, mis jätkus 30. augustil ja 6. septembril 1990.Sisuliselt mingitele kokkulepetele ei jõutud.

Järgnevalt keskendus Eesti välispoliitika nii välisminister Lennart Meri kui ka nn idaministri Endel Lippmaa tegevusele Läänes, mis ei toimunud vastuolude ja kokkupõrgeteta. Balti riikide hirmu langeda taas suurriikide sobingu ohvriks suurendasid rahvusvahelised läbirääkimised Saksamaa taasühendamise üle, mille käigus riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kinnitasid sõjajärgsete piiride puutumatust Euroopas.

Sisepoliitiline võitlus jätkus pärast suve uue hooga. Ülemnõukogus sooviti Tõnu Antoni ja Ants Veetõusme ettepanekul luua presidendi ametikoht ning likvideerida EV Ülemnõukogu Presiidium. Eelnõus nähti nii Arnold Rüütli kui Edgar Savisaare võimu tugevdamise katset. Puhkes nn Eesti Watergate: Lennart Meri avalikustas USA advokaadi Harry Huge´i faksi Arnold Rüütlile, kus teatati, et Rüütel ei pea mingite teenete eest tasuma kohe, vaid pärast seda, kui Eesti Vabariik on iseseisvaks saanud. Asja muutis pikantseks Meri teade, et Harry Huge tõõtab advokaadifirmas, mis on seotud Ameerika Luure Keskagentuuriga.

21. oktoobril 1990 maeti EV viimase presidendi Konstantin Pätsi säilmed ümber Tallinna Metsakalmistule. Matmise organiseeris Muinsuskaitse Selts, kes püüdis vastavalt perekonna soovile talitust depolitiseerida. Tseremoonia toimus nii Kadriorus kui ka Metsakalmistul, kus väljaspool kavandatud programmi esines poliitilise kõnega valitsusjuht Edgar Savisaar. Ta tõmbas paralleele Pätsi aja ning tänase päeva vahele, kutsudes üles tugeva käe valitsuse kehtestamisele.

Sisepoliitiliste vastuolude tõttu langes sügiseks rahva usaldus kõigi võimuinstitutsioonide suhtes. Kui juunis 1990 hindas avalik arvamus viiepalli süsteemis Ülemnõukogu poliitilist tegevust hindega 3,55, siis oktoobriks oli see langenud 2,92-le. Eesti Kongressi hinne langes samal ajal 3,13-lt 2,99-le. Edgar Savisaare reiting oli oktoobris 1990 3,15. Poliitilistest jõududest püsis endiselt populaarseimana Rahvarinne 20%, rohelised 17%, Eesti Muinsuskaitse Selts 12%, Eesti Komitee 9%, ERSP 4%. Ligi 60% küsitletust taunis Ülemnõukogu ja Eesti Komitee teravnenud suhteid. Suhete halvas seisus olid enamiku vastanute arvates võrdselt süüdi mõlemad osapooled.

1990. a. oktoobriks jõudsid Eesti Komitee juhidarusaamale, et koostöö Edgar Savisaare valitsusega ei ole võimalik. Tunne Kelam avaldas 20. oktoobril 1990 Edasis artikli, kus kritiseeris Savisaare valitsust põhiväärtustest loobumise pärast, pidades peaküsimuseks, kas nüüd õnnestub luua rahvusliku päästmise valitsus. Eesti Komitee valmistas ette valitsusele umbusalduse avaldamise eelnõu.

Säärases ülipingelises olukorras tuli 26.-27. oktoobril 1990 kokku Eesti Kongressi III istungjärk, kus lahvatasid nii vastuolud Ülemnõukogu ja valitsusega kui ka Kongressi enda sisepinged.

499-st hääleõiguslikust saadikust oli kohal 434, 43-st sõnaõiguslikust saadikust 26. Istungit valiti juhatama Illar Hallaste, Trivimi Velliste, Enn Tarto ja Viktor Niitsoo. Aruandekõnega esines Tunne Kelam, kes rõhutas, et Eesti seisab taas valiku ees, kas suunduda edasi turumajanduse ja demokraatia suunas või säilitada kõige üle riigi kontroll. Ta süüdistas EdgarSavisaare valitsust diktatuuriohu tekitamises, kasutades sõna "diktatuur" kõnes kolmel korral. Eesti Komitee oli Tunne Kelami hinnangul tegelenud nimelt sellega, milleks eesti kodanikud ta volitasid ehk Eesti riikluse taastamisega õigusliku järjepidevuse alusel. Muutunud on aga valitsuse suhtumine, kes on taganenud oma algselt väljakuulutatud seisukohtadest. Võib koguni õelda, et saabumas on Eesti demokraatia sügishallad, märkis ettekandja.

Ligi paarikümnes sõnavõtus, kus käsitleti kriitiliselt Eesti Komitee tegevust, heideti ette Tunne Kelami rohkeid välisreise ning seda, et Eesti Komitee on olnud passiivne ega pole vaevunud tegelema reaalse poliitikaga. Kongressi rahulolematus Eesti Komitee tõõga oli ilmne, seda arvustati mitmetes sõnavõttudes erinevatelt positsioonidelt. Sõnavõttude toon oli varasemate istungitega võrreldes tunduvalt ägedam ja teravam. Paraku otsiti kongressil pigem vastust küsimusele, miks on kongressi ja komitee autoriteet rahva hulgas langenud, mitte seda, mida teha selle tõstmiseks ja kuidas konkreetselt edasi minna. Kõige ägedama sõnavõtuga esines Indrek Tarand, kes hõivas enne istungi rakendamist omavoliliselt kõnetooli ning tegikongressile ettepaneku laiali minna. (Indrek Tarand esines ka hiljem korduvalt kongressi naeruvääristavate kõnedega. Ühel hilisemal istungjärgul läks asi nii kaugele, et Kaitseliit oli sunnitud napsitanud korrarikkuja kongressi kõnepuldist eemaldama.)

Kongressi III istungjärgul võeti suuremate vaidlustetaja selge häälteenamusega vastu terve rida deklaratsioone ja otsuseid: Eesti Vabariigi põhiseadusliku riigivõimu taastamisest (ettekandja Jüri Adams, kaasettekandja Kalev Ots), otsus Eesti Kongressi finantseerimisest (ettekandja Enn Tarto), otsus Eesti majandusstrateegiast (ettekandja Ivar Raig), üleskutse ikestatud rahvastele (ettekandja Lagle Parek), otsus hädaabinõudest kriisiolukorras (ettekandja Sirje Endre) ja otsus Kaitseliidust (ettekandja Avo Kiir).

Kongressi III istungjärgu üks olulisemaid samme oli see, et asuti tegelema omandireformi küsimustega. Võeti vastu põhjapanev otsus omandireformi aluste kohta, ettekandja oli Kaido Kama. Otsus tõi endaga kaasa totaalse omanike ringi laiendamise sugulasliini mööda. Toona tehtud otsuse tähendusest hakati laiemalt aru saama alles aastate möödudes.

Kui kongress asus teise istungjärgupäeva õhtupoolikul arutama ”Eesti Kongressi poliitilist deklaratsiooni”, mis sisaldas Eesti Komitees kavandatud umbusaldusavaldust Edgar Savisaare valitsusele, lahvatasid sisepoliitilised kired. Ettekandjaks oli Mart Laar, järgnes 29 sõnavõttu, millest 15 (sh Tõnu Parming, Jyri Kork, Vardo Rumessen jt.) kaitsesid deklaratsiooni projekti. Kriitiliste sõnavõttudega esines 14 saadikut, sh Lauri Vahtre, Sulev Vahtre, Heinz Valk, Eenok Haamer jt. Aadu Must kinnitas Rahvarinde tuumiku nimel, et kui nimetatud otsuseprojekt valitsusele umbusalduse avaldamiseks aluseks võetakse, siis ei pea Rahvarinde saadikud enam koostõõd kongressil võimalikuks.

Meeleolu saalis läks ägedaks. Külvi Peterson tegi Maakondade Esinduse nimel ettepaneku asuda arutama alternatiivset, päevakorravälist umbusaldusavaldust Edgar Savisaare valitsusele. Tekkis segadus, kummat eelnõu õieti arutama hakatakse ja kas üldse hakatakse, sest suur osa saadikuid ei pidanud ka deklaratsiooni üldse vajalikuks (182 saadikut olid hääletanud deklaratsioonipäevakorda võtmise poolt, 101 vastu, erapooletuid 6).

Pärast pikka ja ägedat vaidlustlahkus Eesti Kongressi Mõõdukas Koostõõrühm (Rahvarinne) protesti märgiks saalist ning asutas end Estonia kontsertsaali fuajees lahkuma. Olukord meenutas Eesti Kirjameeste Seltsi lõhenemist 1881. aastal.

Kriitilist seisu asuti lahendama mitmes liinis. Paul-Eerik Rummo esitas kongressile 58saadiku ettepaneku vältida valitsuskriisi õhutamist, ”mis viib vältimatult segaduse suurenemisele ja lükkab veelgi edasi rahvuslike sihtide saavutamist.” Fuajees toimus äge sõnavahetus Rahvarinde saadikute Marju Lauristini, Andres Tarandi, Kalle Kulboki, Aadu Musta ja teiselt poolt Illar Hallaste, Kalle Jürgensoni ning Mart Laari vahel, mis lõppes peamiselt Marju Lauristini ja Mart Laari veenmisvõime tulemusel siiski kompromissiga, nii et saalist lahkunud saadikud soostusid istungile tagasi tulema. Koosoleku juhataja Trivimi Velliste vabandas protseduurireeglite rikkumise pärast (arutusele oli võetud päevakorraväline eelnõu). Mart Laar tegi ettepaneku taastada kongressi tõõolukord selles punktis, kus võeti arutusele poliitiline deklaratsioon. Kogu senine valimisprotseduur deklaratsiooni ja umbusaldusavalduse küsimuses otsustati valdava häälteenamusega tühistada. Seejärel delegeeritipoliitilise deklaratsiooniga seotud küsimus edasi Eesti Komiteele. Delegeerimisega oli nõus 166 saadikut, vastu hääletas 102, erapooletuid oli 12.

Diskussioon lõppes teisel istungipäeval väiksema 50 pluss 5-liikmelise Eesti Komitee ja selle esimehe valimistega. Uue komitee valimine kujunes kaudselt ikkagi usaldushääletuseks Tunne Kelamile ja Eesti Komitee senisele tõõle. Komitee esimehe kohale seati üles kaks kandidaati - Tunne Kelam ja Enn Tarto, esimene sai 220 ja teine 174 häält. Enn Tartot toetasid komitee passiivsusega ja kongressi vähese radikaalsusega rahulolematud tartlastest saadikud eesotsas Aivo Lõhmuse, Linnart Mälli, Hando Runneli jt-ga, aga ka mitmed Rahvarinde saadikud.

Eesti Komitee 50 liikme valimistel sai ERSP 16 kohta, parempoolsed saadikud 15 kohta, liberaalid koos maakeskerakonnaga 9, Rahvarinne 6, kodanike komitee rühm 3 ja rohelised ühe koha. Viis kohta täitsid kodakondsuse taotlejate esindajad.

Ehkki kongressi kolmas istung oli peaaegu lõhki minnes lõpuks siiski suuteline vormilise kompromissi leidma, vajutas toimunu kõigile osalejatele oma psühholoogilise pitseri. Siit said alguse ja jätkusid paljud hilisemad poliitilised vastasseisud ja konfliktid nii isikute kui erakondade vahel. Savisaar oli sel hetkel igatahes kongressi moraalselt võitnud, sest umbusaldamiskatse kukkus läbi. Sellest istungist alates ei rõhutanud Eesti Komitee enam kongressi kui parlamendi või seadusandliku kogu rolli, vaid asus otsima deklaratsioonide tegemise kõrvaladekvaatsemat tõõjoonist, keskendudes edaspidi rohkem ka majandusküsimustele. Komitee autoriteedi tugevdamiseks otsustati, et esimees peab peatama oma erakondliku kuuluvuse.

Ajakirjanduse hinnangud Eesti Kongressi III istungjärgule olid enamasti väga kriitilised. Üldine arvamus oli, et kongress on end ammendanud. Päevalehes leiti, et kongressi lõhkiminek oli Rahvarinde suur võit, mõni kommentaator pidas siiski saavutuseks, et kongress suutis kõigele vaatamata lõpuni tõõd jätkata. Marju Lauristinarvas päev pärast kongressi avaldatud kommentaaris, et eile kell 17 võis alata Eesti kõige suurem senine sisepoliitiline kriis.

III istungjärgul vastuseta jäänud valitsusjuhi usaldusküsimus jäi aga üles ning viis lõpuks välja kaheksa poliitiku avalduseni 4. novembril 1990. Kohe pärast kongressi olid alanud kohtumised Eesti Komitee liidrite ning Vaba Eesti juhtide vahel. EK poolt olid algatajaiks Kaido Kama ja Vardo Rumessen, VE poolt Jaak Allik ja Siim Kallas. 30. oktoobril 1990 kohtusid Helsingis EV eksiilvalitsuse peaministri Enno Penno ja välisminister Mihkel Mathieseniga Indrek Toome, Toivo Kuldsepp ning Vardo Rumessen. Kohtumise eesmärk oli leida pagulasvalitsuselt tuge EV taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel. Kritiseeriti valitsuse autokraatset poliitikat ja katseid kehtestada nn kolmandat vabariiki. Novembri algul jõudsid läbirääkimised otsustavasse järku ning 4. novembril edastasid massiteabevahendid kaheksa eesti poliitiku avalduse, kus kutsuti üles uue, rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele, millel oleks nii Ülemnõukogu kui ka Eesti Komitee usaldus. EKP esindajatest kirjutasid avaldusele alla Indrek Toome, Jaak Allik, Siim Kallas ja Toivo Kuldsepp, Eesti Komitee liikmetest andsid allkirjad Tunne Kelam, Kaido Kama, Vardo Rumessen, Sirje Endre. Avaldus kutsus üles moodustama nn seinast seina valitsuse, mis ühendaks kõik Eesti edumeelsed jõud, kaasa arvatud venekeelse elanikkonna demokraatlikumad jõud. Samas tehti 8 poliitiku avalduses Siim Kallasele ettepanek alustada konsultatsioone kõigi poliitiliste jõududega uue valitsuse võimalikult kiireks moodustamiseks.

Nii Eesti Kongressi kui ka Eesti Komitee istungitel oli korduvalt päevakorral teema, kuidas saavutada koostööd valitsusega ning kuidas korraldada poliitiliste jõudude kokkusaamisi nö seinast seinani. Nii ei olnud rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise katses iseenesest midagi üllatavat ega uut. Kuid taoline pretsedenditu avaldus, kus koos esinesid senised põhimõttelised vastased, EKP ja EK liidrid, ei viinud küll uue valitsuse moodustamiseni, kuid tal olidomad tagajärjed. Ülemnõukogus kutsus avaldus esile küllalt ägeda poliitilise arutelu valitsuse töö meetodite üle, kuid ei viinud usaldushääletuseni. Siiski hakkasid ka senised Savisaare toetajad nägema, et Rahvarinde jäikus ja valitsusjuhi autoritaarsed meetodidmõjusid halvasti nii majanduslike kui ka poliitiliste otsuste tegemisel ja seaduste vastuvõtmisel (vt H. Valk. Teine Eesti, lk 738). Kongressi ringkondades pandi pahaks mitte niivõrd rahvusliku ühtsuse valitsuse loomiskatset ennast, kuivõrd seni ideeliselt puhaste liidrite kokkuleplust komparteilastega. Radikaalsem rahvuslaste tiib pidas taolist ühisesinemist päris lõplikuks reetmiseks, mille tagajärjel Eesti Komitee liidrite niigi langenud autoriteet muutus paljudele lausa miinusmärgiliseks. Rahvasuu hakkas 8 poliitiku avaldust kutsutama enamlaste-kelamlaste kokkuleppeks.

EEESTI KONGRESSI IV ISTUNGJÄRK

16. märts 1991

Aastavahetust 1990/1991 iseloomustasid tugevad sisepoliitilised pinged, üha halvenev majanduslik olukord, hinnatõus, elatustaseme järsk langus ja rida välispoliitilisi tagasilööke.

Balti riigid olid pannud suuri lootusi 19.-20. novembril 1990 Pariisis toimunud Euroopa julgeoleku- ja koostõõnõupidamise tippkohtumisele, kus loodeti saada vaatlejastaatus. Selleks oli tehtud rohkesti eelnevat lobby-tõõd. Rahvarinne korraldas taas allkirjade korjamise - tulemuseks 275 000 allkirja, toetamaks nõudmist lubada Balti riigid Pariisi kohtumisele. Siht jäi aga saavutamata ning Balti riikide välisministrid said osaleda vaid Prantsuse välisministri erikülalistena, kusjuures Venemaa nõudmisel sunniti nad plenaaristungilt lahkuma. Ühegi lääneriigi juht ei söandanud veel oma esinemistes puudutada Balti küsimust.

Talve jooksul tugevdas Moskva nii poliitilist kui majanduslikku survet Balti riikidele, üritades kõigi vahenditega suruda peale nn liidulepingut. Balti riigid seisid otsustavalt selle vastu: 31. novembril 1990 korraldati sel otstarbel Vilniuses kolme riigi Ülemnõukogude ühisistung. Venemaa ja keskvõimu hoiakud Balti riikide suhtes muutusid järjest vaenulikumaks.

Eesti võimude venitamine nii maa- kui rahareformiga kasvatas rahva rahulolematust. 20. detsembril 1990 võeti Ülemnõukogus lõpuks koos järgmise aasta eelarvega vastu otsus maareformi aluste kohta (54 poolthäält), mis pani aluse omandi tagastamisele Eesti Vabariigis. Seda võis pidada Eesti Kongressi restitutsiooni ja järjepidevuse idee esimeseks võiduks.

1991. aasta jaanuaris levis kuuldus, nagu oleks Moskva langetanud otsuse kasutada Balti riikide iseseisvumispüüete vastu jõudu. 2. jaanuaril 1990 hõivasid NSVL siseministeeriumi üksused Riias Läti ajakirjandusmaja ja kesktrükikoja ning Vilniuses Leedu kompartei keskkomitee hoone. 7. jaanuaril 1990 saatis Balti sõjaväeringkonna ülem Fjodor Kuzmin EV valitsusjuhile Edgar Savisaarele teate, et Eestisse saadetakse 2250 dessantväelast ”väejooksikute püüdmiseks”. Kindral kinnitas, et ta tegutseb kaitseministri käsul ja N.Liidu presidendi dekreedi alusel.

13. jaanuril 1991 ründasid Nõukogude armee eriüksused Vilniuses teletorni kaitseks kogunenud rahvamassi, mis viis verevalamiseni. N.Liidu keskvõim püüdis kasutada ära Lahesõja algust (17.01.1991), et tõmmata maailma tähelepanu eemale N.Liidu sõjalisest agressioonist Balti riikide vastu. Ometi vapustasid kogu maailma fotod ja uudiste filmikatked NSVL verisest vägivallast Baltikumis.

Samal päeval moodustati Eestis Erakorraline Kaitsenõukogu, kuhu kuulusid Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Ülo Nugis. Ülemnõukogu aseesimees Marju Lauristin ja kultuuriministerLepo Sumera said volitused moodustada vajaduse korral Eesti Vabariigi valitsus eksiilis.

Nähes N.Liidu juhtkonna kaldumist jõu kasutamisele Balti rahvaste vastu orienteerusid Balti riikide juhid Vene NFSV uuele juhtkonnale eesotsas Boriss Jeltsiniga, kes omakorda oli huvitatud distantseerumisest N.Liidu juhtkonnast. Balti riigid kasutasid osavalt ära võimuvõitlust Gorbatshovi ja Jeltsini vahel. Juba 12. jaanuaril 1990 kirjutasid Boriss Jeltsin ja Arnold Rüütel alla lepingule, mille kohaselt Venemaa peab tulevikus võimalikus tunnustada Eesti iseseisvust. 13. jaanuari hilisõhtul saabus Boriss Jeltsin ootamatult Tallinna, kirjutas siin alla lepingu Eestiga ning kokkulepped kõigi kolme Balti riigiga, avaldades toetust nende iseseisvuspüüetele ning nõudes agressiooni lõpetamist. Jeltsini Tallinna-visiit muutis otsustavalt sündmuste käiku. Eriti oluline oli Jeltsini põõrdumine Balti riikides teenivate vene sõjaväelaste poole, üleskutsega mitte alluda korraldusele jõuga maha suruda Balti rahvaste vabaduspüüdlused.

15. jaanuaril 1991 korraldas interliikumine Toompeal miitingu, kus nõuti valitsuse tagasiastumist ja Ülemnõukogu laialiminekut, uusi valimisi ja N.Liidu konstitutsiooni kehtivuse taastamist. Meeleavaldus kulges suhteliselt rahumeelselt ning ei viinud mingi tulemuseni. Ülemnõukogu jätkas rahulikult oma tõõd, va kaks vene saadikut, Sergei Petinov ja Vladimir Lebedev, kes alustasid protestiks näljastreiki. 17. jaanuaril 1991 alustasid 11 Tallinna üleliidulise alluvusega tehast taas streiki. 18. jaanuaril alustati kaitserajatiste püstitamist Toompeale.

20. jaanuaril 1991 tapeti inimesi ka Lätis, kui OMON-i eriüksused vallutasid Riias siseministeeriumi hoone. Oli vaid aja küsimus, millal tuleb eestlaste kord.

21. jaanuaril 1990 kohtus Arnold Rüütel Moskvas Mihhail Gorbatshovi, Dmitri Jazovi ja Gennadi Janajeviga. Kohtumisel selgus, et N.Liidu juhtkond püüab lõhestada Balti riikide impeeriumivastast ühisrinnet, mängides järeleandlikku Eestit välja kangekaelse Leedu vastu. Jazov lubas, et sõjaväge Eestis ei kasutata, Gorbatshov nõustus, et Eesti ja N.Liidu vahel on vaja pidada kõrge tasemega läbirääkimisi. Rüütel nõudis Eesti iseseisvuse taastamist de facto.

Rahvusvaheline reaktsioon vägivalla kasutamisele Balti riikides oli järsem kuiN.Liidu juhtkond eeldas ning aitas oluliselt kaasa Balti rahvaste iseseisvuspüüdluste toetuse kasvule Läänes. Rahvusvahelised organisatsioonid ja juhtivad lääneriigid arutasid mitmel tasemel sanktsioonide kehtestamist N. Liidule. Europarlament mõistis 23. jaanuaril 1991 Nõukogude armee sekkumise Läti ja Leedu asjadesse hukka. 25. jaanuaril 1991 võttis USA Kongress vastu resolutsiooni Balti riikide iseseisvustaotluste toetuseks.

Et tugevdada oma positsioone suhetes N.Liidu keskvõimudega, võttis Eesti juhtkond jaanuari lõpus 1991 vastu otsuse referendumi korraldamiseks Eesti iseseisvuse küsimuses. Leedu vastav referendum pidi toimuma juba veebruari algul. Moskva keskvõim oli otsustanud korraldada 17.märtsil 1991 kogu NSVL territooriumil referendumi N.Liidu säilimise küsimuses. Eesti võimud soovisid oma referendumi teha enne üleliidulist referendumi, mistõttu referendumi läbiviimise kuupäevaks valiti 3. märts 1991. Eesti Komitee ja interliikumine olid referendumi korraldamise vastu. Viis eesti parempoolset erakonda tegid ühisavalduse, kus ei toetatud ettepanekut iseseisvusreferendumi korraldamist Eestis, kuna riik on sõjaliselt okupeeritud ja referendumil puuduks õiguslik alus. Lääneriigid seevastu toetasid Balti riikide referendumi ideed, pidades seda oluliseks ja kaalukaks argumendiks.

Eesti Komitee, kes oli iseseisvusreferendumi vastu koos interliikumisega, ehkki risti vastupidisel põhjusel, sai taas avalikkuse karmi kriitika osaliseks. 7. veebraril 1991 toimunud ägedal vaidluskoosolekul otsustas Eesti Komitee ülinapi häälteenamusega loobuda referendumi boikoteerimisest. Eesti Komitee avalduses kinnitati, et jätkuva okupatsiooni tingimustes korraldatav rahvaküsitlus eimuuda õiguslikult Eesti Vabariigi staatust. Mööndi siiski, et referendumil on arvestatav poliitiline kaal ning mõju Eesti riikluse taastamisele. Ka eksiilvalitsus asus referendumi toetama.

Referendum toimus 3. märtsil 1991. Valijate nimekirjadesse oli kantud 1 144 309 isikut. Hääletamissedeli võttis välja 949 354 isikut, hääletamas käis 948 130 isikut ehk 82,86% nimekirjadesse kantud isikute arvust. Iseseisvuse poolt anti 737 964 häält ehk 77,83%, vastu203 199 häält ehk 21,43%. Tulemus lubas oletada, et umbes pooled Eestis asuvatest muulastest hääletasid referendumil Eesti iseseisvumise poolt. Ka Lätis hääletas iseseisvuse poolt ligi 74% hääletajaist. Nii olid kõik kolm Balti riiki tõestanud maailma avalikkusele rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul oma selget iseseisvustahet.

17. märtsil 1991 toimus Eestis ja teistes Balti riikides siiski ka üleliiduline referendum, kus hääletati N. Liidu säilimise poolt. Eestis osales sellel referendumil umbes 250 000 inimest, kellest 95% toetas suveräänset Eestit N. Liidu koosseisus ehk teisisõnu N. Liidu säilimist.

Referendumi rahvusvahelise mõju tulemusena alustasid Moskva keskvõimud märtsi lõpus taas vormiliselt iseseisvusläbirääkimisi Balti riikide delegatsioonidega, kuid need ei viinud endiseltkuhugi. Moskva taktika oli taas uue liidulepingu variandi pealesurumine Balti riikidele.

Sellises olukorras tuli 16. märtsil 1991 kokku Eesti Kongressi IV istungjärk. Referendumiga seotud eriarvamused olid külvanud kongressi delegaatide hulka rohkesti eelpingeid. Avalikkuse arvustav suhtumine komitee esialgsele referendumi boikoteerimise taktikale suurendas osa kongressi saadikute kapitulatsioonimeeleolusid.

Istungit valiti juhatama Lauri Vahtre, Mart Laar ja Jüri Adams. 495 saadikust oli kohal 399, 43 sõnaõiguslikust saadikust kohal 17.

Istungjärk algas Tunne Kelami ettekandega ”Eesti Kongressi poliitilisest ja majanduslikust olukorrast”, kus ta peatus nn kolmanda vabariigi ohul, kritiseeris taas koostöö puudumist nii Ülemnõukogu kui ka valitsusega, mööndes siiski, et Ülemnõukogu on võtnud üle üsna mitmeid Eesti Komitee ideid ning hakanud rohkem arvestama õigusliku järjepidevusega. Referendumi boikotiseerimise etteheitele vastas Kelam väitega, et Eesti Komitee saavutas suurima võiduna siiski selle, et Ülemnõukogule suruti peale nimetus ”rahvaküsitlus” õiguslike tagajärgedega referendumi asemel, vastasel juhul oleks Eesti Komitee pidanud vajalikuks referendumit kui Eesti riiklikule staatusele ohtlikku nähtust boikoteerida.

Kaasettekanded pidasid Enn Tarto (rahvusprobleemid Eestis), Ants Erm (majandus ja sotsiaalne õiglus) ning Jaan Ojarand (omandiküsimus). Komitee tõõ arutelul arvustati mh Eesti Komitee tegevusvaldkondade ahenemist: oli ju asutatud terve hulk toimkondi, kuid ainult mõni neist töötas tagajärjekalt ja tulemuslikult.

Kongress võttis vastu pöördumise nii eesti rahva (ettekandja Toomas Haug) kui ka Eestis elavate teiste riikide kodanike poole (ettekandja Aare Hõrn). Samuti tehtiavaldus Eesti poliitika päevaküsimustest (ettekandja Kalju Oja), kus püüti otsida uusi ideid ähvardava kolmanda vabariigi ideoloogia tõkestamiseks ning lõputuna paistva sisepoliitilise umbseisu lahendamiseks. Päevakorda kerkis küsimus võimalikest uutest valimistest. Seetõttu hääletati kongressi avaldusse sisse osa, kus kõneldakse Taastava Kogu valimistest ja Ajutisest Valitsusest. Kongress toetas ettepanekut, et Taastava Kogu valimised korraldataks 1991. aasta jooksul.Eesti Komitee oli eelnevalt arutanud ka varianti, et Komitee võiks kuulutada end Ajutiseks Riigikoguks, kuid see mõte jäi otsuseks siiski vormimata.

Eesti Kongressi otsust Taastava Kogu valimistest toetasid selgelt Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, liberaaldemokraadid, Maa-Keskerakond ja ERSP. Vastu olid Rahvarinne ja sellega lähedalt seotud poliitilised rühmitused, aga ka Eesti Konservatiivide Rahvaerakond.

Need riigiõiguslikud otsingud ei viinud küll mingite reaalsete lahendusteni, kuid näitavad tagantjärele, kui intensiivselt ja pingeliselt püüti leida juriidiliselttalutavaid lahendusi sisepoliitilisest ummikseisust väljapääsemiseks.

Kongressi neljanda istungjärgu kõige olulisemaks dokumendiks kujunes otsus kodanike isikutunnistuste väljaandmise kohta, ettekandja Vardo Rumessen.

Selle poolt hääletas 203 saadikut, vastu oli 24, erapooletuid 25.

Sisuliselt algas selle otsusega Eesti Kongressi teise perioodi olulisim aktsioon - isikutunnistuste väljaandmise kampaania, mis oli jätkuks kodanike komiteede liikumisele, kuid mis ei saavutanud enam rahva hulgas siiski samasugust massilist toetust. E(NS)V ametivõimud tõõtasid isikutunnistuste väljaandmisele otsustavalt vastu.

Püüdes omalt poolt vähendada Eesti sisepoliitilisi pingeid, saatis Eesti Kongress 1991. aasta kevadel tervituspõõrdumise Rahvarinde III kongressile. Põõrdumises tehti ettepanek luua uus ühtne üleminekuaja esinduskogu: ”luua kahe erineval alusel valitud esindusorgani (st Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu - SK) asemel uus ühtne üleminekuaja esinduskogu, mille valimisseaduse, valimise aja ja valijate registri osas on Eesti Kongress ja Ülemnõukogu eelnevalt jõudnud täielikule üksmeelele”.

Ettepanek ei leidnud toetust ei Rahvarindes ega avalikkuses, Ülemnõukogust rääkimata.

EESTI KONGRESSI V ISTUNGJÄRK

25. mai 1991

Eesti Kongressi V istungjärgul süvenes paljude saadikute pessimism ja allaandmismeeleolud, mis jõudsid ka kõnetooli: oleme jõuetud, oleme lüüa saanud, kolmas vabariik tuleb jne. Maadvõtvale pessimismile vaatamata jätkati sellel istungjärgulTaastava Kogu valimistega seotud küsimuste arutelu, kuid põhiliselt keskenduti seekord eeskätt majandusteemade sügavuti käsitlemisele, mis oli vastuseks lõpututele etteheidetele Eesti Kongressi ja Eesti Komitee majandusalases võimetuses.

Kongressi istungjärku juhatasid Lauri Vahtre, Illar Hallaste ja Ants Erm. 495 hääleõiguslikust delegaadist oli kohal 302, 43 hääleõiguslikust saadikust oli kohal 12.Ilmselt just sellel istungijärgul olikongress jõudnud oma madalseisu, mida näitas ka kohaolijate dramaatiliselt kahanenud arv. Rahva pettumust kongressi töös osutasid ka kümned vihased telefonikõned ning sõimukirjad, mida paljud saadikud ja komitee töötajad selle talve ja kevade jooksul inimestelt said.

Rahvas oli algul olnud otsekui armunud Eesti Kongressi kui kõigi vabadusootuste kehastusse ja sidus sellega kõik oma kiire vabanemise lootused. Kui aga selgus, et tegelikult kestis iseseisvusprotsess kaua ning nõudis ränka tööd, pettuti ka kongressis.Pikaleveninud ja umbejooksnud vabadusootus pöördus ennekõike just selle organi vastu, kes neid vabaduspüüdlusi oli kõige ideepuhtamal ja vormiselgemal kujul, kuid ilmselt ebapiisava poliitilise kavalusega kehastanud, so Eesti Kongressi ja Eesti Komitee vastu. Oli ka juhuseid, kus kongressi rinnamärk saadiku revääril kutsus esile raevupurskeidja lausa kallaletungikatseid tänaval: agressiivne keskvõimude surve Balti riikidele suurendas nende inimeste hulka, kes soovisid koonduda ühe tugeva juhi, so valitsusjuht Edgar Savisaare ja tema kõva käe poliitika ümber, kõiki tema kritiseerijaid aga pidasid nad riigiõõnestajaiks kui mitte lausa kurjategijaiks.

Ligi paarisajale puuduvale saadikule vaatamata oli kongressi kvoorum siiski ka seekord vormiliselt koos ning keskendus majandus- ja kodakondsustemaatikale.

Tunne Kelami aruanne käsitles Eesti poliitilist olukorda. PeaettekandeEesti majanduslikust olukorrast tegi Jüri Adams, kaasettekanne oli seekord tellitud välismaa eksperdilt, kelleks oli Eamonn Butler, Adam Smithi Majandusülikooli direktor Inglismaalt. Teise kaasettekande tegi Eesti Väikeettevõtjate Assotsiatsiooni esimees Riivo Sinijärv. Järgnenud arutelu oli väga elav, sõna võttis 24 saadikut ninglõppdokumendile tehti enam kui sada parandusettepanekut. Eraldi hääletati sisse otsus Taastava Kogu kohta, mis jagas niigi kahanenud saadikutega istungisaali taas kaheks eri leeriks: poolt 117, vastu 62, erapooletuid 29.

Eraldi vastu võetud Eesti Kongressi otsus Eesti Vabariigi Taastava Kogu valimisseadusest, ettekandjaks Illar Hallaste,sai siiski valdava osa saadikute poolthääled, vastu oli 8, erapooletuid 14. Hilisem areng näitas, et see kongressi riigiõiguslik otsing osutus siiski tarbetuks kõrvalkäiguks - Taastava Kogu idee vajus 1991. a. kevadel ajalukku juba sündides.

Viies istungjärk võttis valdava häälteenamuseja väheste sõnavõttudegavastu otsuse õiguskaitsesüsteemi reorganiseerimisest üleminekuajal (ettekandja Ülo Seppa) ja otsuse Eesti Kongressi volituste jätkumisest okupatsiooni lõppemiseni (ettekandja Enn Tarto).

Kõige olulisemaks viienda istungjärgu otsustest võib pidada otsust Eesti Vabariigi kodakondsusest, mille ettekandjaks oli Kaido Kama. Sellega jätkas kongress oma madalseisule ja ühiskondliku arvamuse kriitilisusele vaatamata seda olulisimat põhiliini, mis oli alanud eesti kodanike registreerimisega ning mille käigus töötati tegelikult välja taastuva Eesti Vabariigi kodakondsuspoliitika.

Kui EV kodanike kõrgeima esinduskogu Eesti Kongressi V istungjärk 25. mai kaunil kevadõhtullõppes, ei teadnud veel ükski saadikuist, et järgmine kord tuleb kongress kokku juba täiesti uues poliitilises olukorras, taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

EESTI KONGRESSI VI ISTUNGJÄRK

7. september 1991

See oli olnud ülimalt segane ja samas pöördeline suvi kogu Nõukogude impeeriumis. 1991. aasta suvel astus ametisse Venemaa ajaloo esimene president Boriss Jeltsin. Nii Jeltsin kui ka vanameelsed kommunistid nõudsid Mihhail Gorbatshovi erruminekut. Lähenes liidulepingu allakirjutamise tähtaeg.

Balti riikide juhtidel oli 1991. a. kevade ja suve jooksul rohkesti tippkohtumisi. 8. mail 1991 kohtusid nad Washingtonis USA presidendi George Bushiga. Eesti esindajad külastasid NATO peakorterit, sagenesid kontaktid ka paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega. 15. juunil 1991 toimus Londonis maailma juhtivate riikide G-7 esindajate tippkohtumine, kus võeti mh vastu ka deklaratsioonipunkt, milles avaldati lootust, et läbirääkimised Balti riikide ja N.Liidu vahel aitavad kaasa Balti rahvaste õiguste taastamisele. Lääneriikide toetusavaldused Balti riikide vabaduspüüetele jäid siiski ka pärast selge tulemusega iseseisvusreferendumeid üsna deklaratiivseks, Lääs ei soovinud omalt poolt olukorda teravdada ning kartis endiselt N.Liidu lagunemise ohtlikke tagajärgi.

27. juunil 1991 arutas Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee Helsingis olukorda Balti riikides. Esinesid ka Balti riikide juhid, Eestist pidas kõne ja vastas küsimustele Arnold Rüütel. Euroopa Nõukogu otsis samas võimalusi lülitada Balti riigidoma töösse juba enne, kui nad saavutavad täieliku iseseisvuse.

Eesti erakondi tekkis üha juurde. Aprillis 1991 sündis Eesti Vabariiklaste Koonderakond. Kevadel toimus Rahvarinde III kongress, kus arutati põhiküsimusena, kas jätkata liikumisena või erakonnana. Jätkati siiski liikumisena, ehkki Rahvarindest oli juba võrsunud mitu erakonda (sotsiaaldemokraadid, liberaaldemokraadid jt).

Eesti sisepoliitika pingestus äärmuseni just 1991. aasta suvel. Eesti Kongressi kevadised lootused koostöö tihenemiseks ja uue esinduskogu valimisteks ei täitunud. Peamiseks sisepoliitiliseks võitlusväljaks kujunes võitlus Narva vabamajanduspiirkonna loomise idee ümber. Idee ristiisaks peeti valitsusjuht Edgar Savisaart, kes soovis selle kavaga vähendada Kirde-Eestis kasvavaid pingeid. Kava põhjendati ka majanduse arengu ja inimõiguste kaitsmisega. Narva vabamajanduspiirkonna vastu astus kõige teravamalt välja Savisaare valitsuse idaminister Endel Lippmaa, kes pidas seda katseks põlistada Eesti majanduslikku sõltuvust N. Liidust. Narva vabamajandustsooni ideed kaitsesid Ülemnõukogus lisaks vene saadikutele ka enamus rahvarinde saadikuid ja sotsiaaldemokraate. Ülemnõukogus tekkis ebaselge ja muutlik jõudude vahekord, mistõttu analüütikuil oli raskusi arusaamisega, kas Savisaare valitsus on tegelikult enamus- või vähemusvalitsus. 16. juunil 1991 esitasid 26 Ülemnõukogu saadikut, eestvedajaiks maasaadikud, valitsusele umbusaldusavalduse, mis kutsus Eesti sisepoliitikas esile nn juunikriisi. Valitsusringkonnad nägid umbusalduskatses ohtlikku riigipõõrdekatset, mis tõi tänavatele sadade toetajate meeleavaldused loosungitega ”Edgar peab jätkama!”. Umbusalduse pooldajad aga süüdistasid valitsusringkondi toetumises intritele.

Mai lõpus ja juunis ründasid NSVL siseministeeriumi üksused provokatsiooniliselt viiel korral Eesti piiripunkte Luhamaal ja Muratis. Vaid kumminuiadega varustatud Eesti piirivalvurid peksti läbi, piiripunktid rüüstati. Juunis alustas valitsuse otsusega tööd Narva tollipunkt, kuid Narva linnavõimud likvideerisid selle juba juuli algul. Narva linnavolikogus käidi välja Vene NFSV-ga ühinemise idee. Eesti idapiir jäi avatuks. 9. juulil toimus Tallinnas, Toompeal, Eesti Kodukaitse peakorteris pommiplahvatus. Kõik need sündmused tõestasid veenvalt, et Eesti valitsus ei suuda kontrollida oma territooriumi.

1991. aasta suvel valmistus Eesti Komitee oma uueks suureks aktsiooniks - EV kodanike isikutunnistuste väljaandmiseks. Suve teisel poolel võtsid mitmed kohalikud volikogud, esimestena Saaremaa, Lääne-Virumaa ja Pärnu volikogud vastu otsused tunnistada oma territooriumil EV kodaniku isikutunnistust ametliku dokumendina. Isikutunnistuste väljaandmine kujunes Eesti Komitee esimeseks praktiliseks sammuks omariikluse taastamisel. Varem oli küll eriaktsioonide korras põletatud demonstratiivselt Nõukogude Liidu punapasse ning loovutatud Genf-49 liikumise käigus nõukogude sõjaväepileteid, kuid mingit Eesti Vabariigi kodakondsust tõendavat dokumenti inimestel polnud peale EV kodanikuna registreerumise pappkaardi.

1.augustil 1991 alustas Eesti Kongressi otsuse põhjal Pärnu raekojas tegevust Eesti Komitee Kodakondsusamet, kes võttis esimese kahe päevaga vastu 62 avaldust isikutunnistuse saamiseks, nädalaga kogunes taotlusi 350. Suvel alustas tõõd Eesti Komitee kodakondsusameti nõukogu, kes saavutas kohe üsna hea koostöö kohaliku võimu organitega. Eesti Komitee Kodakondsusametit asus juhtima Enn Seppel, kes hiljem kaotas komitee usalduse majanduslike sahkerdamiste tõttu.

Esimesed isikutunnistused anti EV kodanikele pidulikult kätte Pärnu raekojas 21. augustil 1991, päev pärast seda kui Eesti oli taasiseseisvunud.

1991. aasta 19. augusti varahommikul algas Moskvas riigipöördekatse. Haigeks kuulutatud Mihhail Gorbatshov pandi koduaresti ning valitsusohjad pidi haarama Erakorralise Seisukorra komitee, mida juhtis Gennadi Janajev. Rahvusvaheline side katkestati ja tankid sõitsid Moskva tänavaile.

19. augusti keskpäeval kogunes Toompeal Ülemnõukogu juhatus ja Narva mnt 5a Eesti Komitee juhatus. Kell 15 esitas Eesti Komitee Eesti Raadios avaliku üleskutse Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostõõks. Kell 16.45 kutsus Marju Lauristin Eesti Komitee esinduse Toompeale ühisnõupidamisele Ülemnõukogu juhtidega.Otsustaval hetkel suutsid kaks erinevat esinduskogu, Eesti Vabariigi kodanike ja Eesti elanike esinduskogu kohtuda otsustaval nõupidamisel, mille teemaks Eesti riigi ja rahva saatus.

19. augustil kell 17 alanud nõupidamisel osalesid Eesti Komitee poolt Tunne Kelam, Enn Tarto, Vardo Rumessen ja Sirje Endre, Ülemnõukogu poolt Ülo Nugis, Arnold Rüütel, Marju Lauristin, juristina Jüri Raidla, hiljem liitus ka Liia Hänni. Nõupidamine selle üle, kuidas toimida tekkinud poliitilises olukorras, jätkus 20. augustil, mil osavõtjatena lisandusid veel mitmed isikud: Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu saadik Mart Laar, Tõnu Anton jt.

19. augusti õhtul veel kokkuleppeni ei jõutud, kuid 20. augusti päeval, kui nõukogude tankid liikusid juba Pihkvast Tallinna suunas, asuti Toompeal ette valmistama Eesti ajaloo poolsajandi unikaalseimat dokumenti - otsuse eelnõu Eesti iseseisvuse taastamise kohta. Otsus seda teha oli küll mõlema esinduskogu esindajate arvates hädavajalik, kuid kuidas seda teha, selle üle läksid arvamused teravalt lahku. Ülemnõukogus ettevalmistatud iseseisvusdeklaratsiooni projektis tahetiLeedu eeskujul iseseisvus välja k u u l u t a d aja asuda otsima välisriikide tunnustust; Eesti Komitee esindajad pidasid aga ainuvõimalikuks iseseisvuset a a s t a m i s t, diplomaatilist tunnustust tulnuks üksnes taaskinnitada. Komitee ja Ülemnõukogu esindajad istusid Toompeal vastavalt vaidluse arenguetappidele kord koos, kord eraldi. Samal ajal pidas Narva maanteel erakorralist istungit Eesti Komitee.

Hilisõhtuks jõuti siiski kompromissini ning Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi iseseisvuse "k i n n i t a m i s e s t"võeti vastu 20. augustil hilisõhtul kell (23.03 Teine Eesti) (23.02 Vahtre) 69 poolthäälega. Vene saadikud hääletuses ei osalenud. Otsuses kinnitas Ülemnõukogu Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõtet ning tunnustas EV kodanikkonda. Sellega oli otsustatud ka tulevase Riigikogu valijaskond. Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongress olid jõudmas sihile. Eesti Komitee esindajatega koostõõs valminud Ülemnõukogu otsus nägi poliitilise kompromissina ette Põhiseadusliku (hiljem Põhiseaduse) Assambleemoodustamise, mis töötab välja Eesti Vabariigi põhiseaduse ning esitab selle rahvahääletusele. Uue põhiseaduse järgi viiakse 1992. aasta jooksul läbi parlamendivalimised.

20. augusti õhtul 1991 tegid esmakordselt Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu ajaloos mõlema esinduskogu juhid ühisavalduse, kus kutsuti rahvast appi kaitsma strateegilisi punkte Raadiomaja ja Televisioonimaja, samas paluti, et rahvas säilitaks rahu ning meelekindluse. Tankikolonnid veeresid küll Tallinnani ja teleülekanded katkesid 21. augusti päeval,kuid juba 21. augusti õhtuks oli selge, et riigipöördekatse on ebaõnnestunud ning konfliktioht möödus Eestis ja teisteski Balti riikides veretult.

21. juunil 1991 võttis ka Läti Ülemnõukogu vastu iseseisvuse otsuse.

21. augustil 1991 küsitles firma Saar-Poll nii eestlasi kui muulasi. Tulemustest selgus, et Ülemnõukogu otsust toetas 97,1% eestlastest, vastu oli vaid 1%. Venekeelsetest vastanutest toetas iseseisvuse taastamise otsust täielikult 32,8% ja osaliselt 21,4%. Vastu oli 21,4% vastanuist.

Järgnes kiire tunnustamislaine välisriikide poolt: esimestena tunnustasid taasiseseisvunud Eesti Vabariiki 22. augustil Island ja Venemaa, augusti viimasel nädalal juba ridamisi lääneriike, esimese Lääne suurriigina Prantsusmaa 25. augustil,USA tunnustus tuli 2. septembril ning N. Liit paindus lõpuks tunnustusele 5. septembril 1991, mõni kuu enne enne impeeriumi lõplikku kokkuvarisemist 1991.a. detsembris.

Eesti riigi elus oli alanud täiesti uus ajajärk. Eesti valitsus alustas võimupiiride laiendamist ning võimu ülevõtmist. 2. septembril 1991 asusid Tallinna lennujaamas ja Eesti sadamates N. Liidu piirivalvurite kõrval (peatselt nende asemel)tööle Eesti piirivalvurid.

Sisepoliitiliste vaidluste hulgas tõusid kohe pärast taasiseseisvumist kõige teravamalt esile kodakondsuspoliitika põhimõtted. 23. augusti istungil otsustas valitsus luua kodakondsusameti, mis tähendas, et Eesti riik lõi paralleelse kodakondsusameti juba olemasoleva Eesti Komitee kodakondsusameti kõrvale. ERSP süüdistas Savisaare valitsust taas koostõõtahte puudumises. Rahvarinne ja valitsus toetasid kodakondsuse nn nullvarianti, st kodakondsuse andmist kõigile Eesti Vabariigis elanud inimestele. Arvestuse alguseks loeti 30. märtsi 1990, mil Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi.

Eesti Kongress kogunes 7. septembril 1991 oma VI istungjärgule täiesti uues olukorras, kuid endiselt pingelises sisepoliitilises seisundis. Õhkkond oli arusaadavalt täiesti muutunud: kongress oli taas oma põhitõõ ja õigete liistude juures, kuna nüüd oli pärast enam kui aasta aega vindunud umbseisu avanenud võimalus tõeliselt ülesehitavaks tegevuseks. Kongressi põhihelistiku positiivse muutuse peapõhjus oli muidugi taasiseseisvumine ning see, et Ülemnõukogu oli lõpuks tunnistanud Eesti Vabariigi järjepidevuse ideed.

Istungit juhatasid Mart Laar, Vardo Rumessen ja Lauri Vahtre. 495 saadikust oli kohal 372, 43 sõnaõiguslikust saadikust oli kohal 26. Nii väljendus paranenud meeleolu ka saadikute kasvanud aktiivsuses. Tunne Kelam ütles oma avasõnas, et iseseisvusvõitlus pole veel lõpuni võideldud. Sest kuigi me elame (taas)tunnustatud iseseisvas Eestis, pole veel selge, kes on selle Eesti kodanikud, milline saab olema põhiseadus ning mis alusel valitakse parlament. Nendele küsimustele peab vastama Eesti Kongress, ütles Tunne Kelam.

Kongressi töömeeleolu oli rahulik ning enamus Eesti Komitee poolt ettevalmistatud otsuseid võeti vastu valdava häälteenamusega. Esimesena võeti vastu Põhiseaduse Assambleesse Eesti Kongressist valitavate liikmete valimise eeskiri, ettekandjaks Kalle Jürgenson. Oluline on märkida, et kongressi enamus hääletas selle poolt, et Põhiseaduslikku Assambleesse saavad kandideerida ja valimistel osaleda kakongressi hääleõiguseta liikmed ehk kodakondsuse taotlejate esindajad.

Kongress võttis vastu otsuse Põhiseadusliku Assamblee pädevusest ja tema poolt ettevalmistatavate eelnõude rahvahääletusest, ettekandjaks oli Enn Soovik. Otsuse kohaselt saavad põhiseaduse rahvahääletusel osaleda vaid Eesti Vabariigi kodanikud vastavalt 1938. aasta kodakondsusseadusele.

Järgnevalt valis kongress 30 esindajat Põhiseaduslikku Assambleesse. Kõige rohkem hääli sai Jüri Adams 189, järgnesid Rein Taagepera 166, Hain Rebas 162, Lennart Meri 157, Tunne Kelam 154, Trivimi Velliste 138, Vardo Rumessen 130, Lauri Vahtre 118, Ain Kaalep 111 ja Sulev Vahtre 110 häält.

Ülejäänud 30 esindajat oli vastavalt 20. augustil saavutatud kokkuleppele juba valinud Ülemnõukogu. 30-st Ülemnõukogus valitud Põhiseadusliku Assamblee liikmest 15 olid Eesti Kongressi saadikud, kes ei kandideerinud sellele kohale Eesti Kongressi istungil. Niisiis oli lõpptulemusena 60-st Põhiseadusliku Assamblee liikmest 45 Eesti Kongressi saadikut. (Vt. nimekirjad?). Vene saadikud said Ülemnõukogu kaudu endale seitse kohta. Eesti Kongressil juhtis valimistulemusi ERSP 11 kohaga. Põhiseaduse Assamblee valimistel esinesid edukalt ka Muinsuskaitse Seltsist välja kasvanud liikumised ja poliitikud. Kongress valis põhiseadust tegema kolm väliseestlast: Hain Rebas, Rein Taagepera ja Juhan Kristjan Talve.

Seega oli Eesti Kongress andnud ja saanud jõulise enamusega väljundi Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra taastamisel, koolitades ja karastades Eesti riigile terve põlvkonna uue ajastu poliitikuid, kelle kätte usaldati otsustaval hetkel kõrgeim riiklik ülesanne - uue põhiseaduse loomine.

Kongressi kuues istungjärk võttis vastu olulise otsuse Eesti Vabariigi Kodakondsuse seadusest, ettekandjaks Mart Laar. Selles loeti 1938. aasta kodakondsusseadus taastoimivaks otsuse vastuvõtmise hetkest.

Samuti võeti vastu otsus Nõukogude Liidu vägede väljaviimisest Eesti territooriumilt, ettekandjaks Jüri Adams, ning otsus riigipiirist, ettekandjaks Aare Hõrn.

Kongressi otsused olid küll tehtud, kuid ees seisis nende sisepoliitiline kaitsmine. Eesti Komitee nõudis Põhiseaduse Assambleele volitusi ka uue kodakondsusseaduse ja Riigikogu valimisseaduse väljatõõtamiseks, kuid Ülemnõukogu ei nõustunud sellega. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee suhteid pingestas erinev arusaam rollide jaotusest ja Põhiseaduse Assamblee ülesannetest. Ülemnõukogu käsitasPõhiseaduse Assambleed pigem oma erikomisjonina, Eesti Komitee arusaama kohaselt oli see aga pariteetsetel alustel loodud eriti kõrgete volitustega esinduskogu.

Teine pingete allikas oli jätkuvalt kodakondsusseadus. See oli kuum teema ka ajakirjanduses. Ülemnõukogu valmistas ette praktiliselt kodakondsuse nullvariandile lähedase seaduseelnõu, vilistades iseenda poolt deklareeritud järjepidevuse põhimõttele. Saabus omamoodi tõe tund. Eesti Komitee koostas protestiks väga terava avalduse (11.09.1991), milles varjatud nullvariantlasi süüdistati lausa rahvuslikus reetmises. Sel hetkel sai Eesti Komitee taas tunda rahva vahepeal haihtunud toetust. Ajakirjandus avaldas Eesti Komitee protestiavalduse teksti, mida sugugi alati ei juhtunud. Nii Tallinnas kui Tartus kogunestoetusmeeleavaldustele ja kõnekoosolekutele üsna palju vihaseid inimesi, kes toetasid Eesti Komitee seisukohti ega soovinud kodakondsuse tingimusi leevendada. Tulemuseks oli igatahes see, et Ülemnõukogu andis alla ning loobus kodakondsuse nullvariandi kehtestamise katsest: 6. novembril 1991 otsustas Ülemnõukogu taasrakendada 1938. a. kodakondsusseaduse.

Eesti Kongress võis lugeda ühe oma olulisima idee - eesti kodakondsuse järjepidevuse idee - võitnuks.

EESTI KONGRESSI VII ISTUNGJÄRK

2. veebruar 1992

Nõukogude impeeriumi lagunemine oli jõudnud 1991. aasta lõpuks oma viimasesse faasi. 21. detsembril 1991 lakkas N.Liit olemast ning esimesel jõulupühal astus Mihhail Gorbatshov tagasi juba olematu riigi presidendi kohalt.

Impeeriumimeelsed jõud tegid meeleheitlikke katseid säilitada oma mõjuvõimu kogu N.Liidu territooriumi üle. Eestis ja mujal Baltikumis väljendus see rahvusliku vaenu õhutamises ning konkreetses katses moodustada Kirde-Eestis autonoomne oblast, mis kuuluks Venemaa koossseisu.

1991. a. lõpus kukkus rubla järsult ja jäädavalt. Äärmuseni halvenenud majanduslik olukord ja pikalt küdenud sisepoliitiline usaldamatusekriis viis 23. jaanuaril 1992 Edgar Savisaare valitsuse tagasiastumiseni.

13. jaanuaril oli Savisaar esitanud valitsuse nimel Ülemnõukogule projekti, et kehtestada Eestis kuni 1. juulini 1992 majanduslik eriolukord. See oli liig erinevatele poliitilistele jõududele ning surve valitsuse erruminekuks kasvas maksimumini.

Eesti Komitee hindas 1991. aasta lõpus, mõni nädal enne valitsuse kukkumist olukorra riigis ülikriitiliseks ning avaldas 19.12.1991 pretsedenditu pealkirja ning sisuga ”Eesti Komitee kurikirja”. Selles öeldi, et riigis süveneva kaose ja majanduskriisi tingimustes on tugevasti ohustatud meie iseseisvuse reaalne tagamine. Valitsusjuhile heideti ette autoritaarsete vahendite kasutamist, katseid allutada endale loodavat sõjaväge, juurdlusbürood, kohtuvõimu ja vaba ajakirjandust, püüdu kehtestada klikivõimu ning üles ehitada politseiriiki. Leiti, et valitsusjuht on läinud vastuollu Eesti Vabariigi kodanike huvidega, sõlmides mitmeid kokkuleppeid vene saadikutega ning arendades Kirde-Eesti vabamajanduspiirkonda. Valitsusjuhile heideti ette tegutsemist omandiõiguse taastamise vastu ja püüdu nurjata Eesti Vabariigi kodanike kindlaksmääramist isikutunnistuste abil. ”Valitsusjuhi lõhestava tegevuse tõttu on Ülemnõukogu muutunud otsustamisvõimetuks /----/ Valitsusjuhi soovimatus teha koostõõd eestimeelsete poliitiliste jõududega ohustab Eesti riigi julgeolekut ja nõrgendab Eesti kaitsevõimet praegusel otsustaval ajal”. Kirja lõpus kutsus Eesti Komitee üles kõiki eestimeelseid parteisid ja erakondi väljendama oma seisukohta küsimuses, kuidas vältida klikivõimu ja diktatuuri teket ning kindlustada Eestile demokraatlik arengutee.

Seekord ei jäänud Eesti Komitee dokument hüüdjaks hääleks kõrbes, nagu paljude varasemate dokumentidega oli juhtunud, vaid leidis vastukaja nii avalikus arvamuses ning sai mõni nädal hiljempoliitilise toetuse ka Ülemnõukogus. Edgar Savisaare valitsus oli sunnitud tagasi astuma.

Uueks üleminekuperioodi valitsusjuhiks sai Tiit Vähi, kelle koostöö Eesti Komiteega laabus algusest saadik hästi. Eesti Komitee delegatsioon kosseisus Tunne Kelam, Sirje Endre ja Vardo Rumessen olid Toompeal sagedased külalised, arutamaks olulisi riigielu küsimusi.

9. jaanuaril 1992 kuulutas Eesti Komitee välja rahareformi programmi konkursi, et omalt poolt kiirendada Eesti väljapääsu kujunenud majanduskriisist ning venima jäänud ja umbejooksnud rahareformi ettevalmistamisest.

2. veebruaril 1992 kogunes Eesti Kongress oma VII istungjärgule. Juhatajateks valiti Mart Laar, Lauri Vahtre, Enn Tarto ja Tõnu Parming. 499? saadikust oli kohal ???, sõnaõiguslikke saadikuid oli kohal ??? (vt stenogramm???).

Poliitilise diskussiooni avaettekande pidas Tunne Kelam, kaasettekanded tegid Endel Lippmaa ja Tõnu Parming. Uut aega ennustas oma viiendal ametisoleku päeval kongressi tervitama saabunud uus valitsusjuht Tiit Vähi, kes esines koostöötahet väljendava kõnega, mis kongressi poolt hästi vastu võeti.

Samas kerkis just sellel istungil jõulisemalt esile kongressi sisemine kompromissitu, fundamentaaljärjepidevuslik opositsioon eesotsas Ahti Männi ja Kalev Otsaga, kes nõudsid viimastel istungjärkudel ägedalt 1938. aasta põhiseaduse taaskehtestamist ning tõõtasid seetõttu vastu enamusele Eesti Komitee poolt ettevalmistatud dokumentidele ja otsustele. Fundamentalistid kartsid pärast Savisaare valitsuse kukkumist, et kongress läheb uue naeratavanäolise Toompeaga liiga suurtele kompromissidele. Uue põhiseaduse koostamise ja vastuvõtmise "võimatust" tõestasid ja 1938.a. põhiseaduse taaskehtestamist nõudsidka Endel Lippmaa, Ando Leps, Jüri Estam jt. Ando Leps esitas Põhiseaduse Assambleele oma koostatud põhiseaduse eelnõu. Pärast selle läbikukkumist muutus ka tema ägedaks fundamentalistiks, kes süüdistas Eesti Kongressi reetmises.

Kõige rohkem sõnavõtte ja vaidlusi põhjustasEesti Kongressi otsus riigivõimust Eestis (ettekandja Ants Erm), kus kongress väljendas nõuet, et Põhiseaduslik Assamblee saaks volitused vastu võtta 1938. a. kodakondsusseaduse rakendusotsuse, Riigikogu valimisseaduse, õiguse läbi viia Põhiseaduse referendumi ja korraldada Riigikogu valimised juhul, kui Ülemnõukogu ei täida Eesti Kongressi poolt vajalikuks peetud nõudmisi. Enne otsuse hääletamist nõuti kvoorumi kontrolli, vajalik häälte arv oli 245, saalis viibis hääletamise ajal väga napp enamus ehk 251 saadikut. Niisiis oli kongress esmakordselt kvoorumi puudumisele väga lähedal, ja puudus just enamus Rahvarinde saadikuid. Otsuse lõpphääletusel oli poolt 186, vastu 13 ja 38 erapooletut.

Järgnevalt võeti valdava häälteenamusega, kuid tegelikult juba ilma kvoorumita vastu otsus Eesti Vabariigi kodakondsuse seaduse taasrakendamise kohta, ettekandjaks Enn Soovik, kaasettekandja Johannes Kass. Poolt 229, vastu 0, erapooletuid 4.

Seejärel kuulas kongress ära Lauri Vahtre ja Liia Hänni esitatud ettekande Põhiseaduse Assamblee töö tulemuste kohta. Assamblee töö teemal võeti vastu ka Eesti Kongressi avaldus. Poolt oli 209, vastu 7, erapooletuid 18, mis näitab, et kvoorumit tõenäoliselt ei olnud.

VII istungjärgu kõige tähtsamaks otsusteks võib pidada majanduspoliitilist dokumenti, mille esialgne pealkiri oli”Eesti Kongress Eesti majandusreformist `92”,

lõplik otsus kandis pealkirja ”Eesti Kongressi otsus Eesti Kongressi Majanduskogu moodustamisest”,mille külalisena kandis ette Vello Leito, kaasettekandjateks Tiit Merenäkk ning külalisena Ardo Hansson. ”Eesti majandusreform 92” ehk EMR2projekti autoriks oli Vello Leito, põhiideeks Eesti majanduse avamine võrdseks suhtlemiseks nii ida kui läänega. Põhimõte oli kasutada maksimaalselt ära Eesti asukohta, stimuleerimaks rahvuslikku majandust. Rakenduslikuks ideeks oli vabaettevõtluspiirkonna loomine Balti riikides. Programm nägi ette kolme võimaliku arengusuuna sünteesi: majanduslik vahendustegevus niiida-lääne kui ka põhja-lõuna suunas, tõõstusliku tootmise arendamine Eesti võimsustele ja võimalustele tuginedes,

kogu Eesti tõõstuse moderniseerimine välislaenude abilningkõrgtehnoloogia sissetoomine. Programmis püüti sünteesida rahvuslikku ja rahvusvahelist majanduse arengusuunda.

Eesti Komitee püüdis EMR2-st kujundada redelit, millega riigi majanduskriisi olukorrast välja ronida. Lõõklauseks kujunes majandusreformikava siht ”Euroopasse jõudmiseks kulub 15-20 aastat, Euroopa jõuab Eestisse 2-3 aastaga”. Selleks oli Eestil vaja luua vastavad majanduslikult ahvatlevad tingimused uue tolli- ja maksupoliitika kaudu.

Eesti Kongressi majandusreformi ideed tekitasid ajakirjanduses üsna raevuka poleemika. Osalt peeti Vello Leito globaalseid visioone ja totaalselt avatud majanduse seisukohti ebarealistlikeks ja ulmelisteks, teisalt süüdistati majanduskava selles, et see on rajatud vaid vahendustegevusele, muutes Eesti üheks suureks ärikaks, kes Venemaad ja iseennast läände parseldab (Arvo Valton). Samas rõhutati majandusreformi kavas rahvusliku majanduse prioriteeti rahvusvahelise ees, täpsustamata, kuidas seda avatud majanduse tingimustes tagada.

Eesti Komitee sooviks oli luua Põhiseaduse Assamblee tüüpi 30-liikmeline majandusnõukogu, kuhu kuuluksid valitsuse, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee esindajad ning kes tõõtaksid välja Eesti üldise majandusstrateegia. Mõtet toetas ka peaminister Tiit Vähi.

13. veebruaril 1992 valitigi Eesti Komitee poolt 15-liikmeline Majanduskogu, kuhu kuulus 15 tuntud majandusteadlastest ja majanduspraktikutest eksperti. Majanduskogusse valiti näiteks Endel Lippmaa, Edvin Nugis, Leo Starkov jt, ekspertide hulgas olid Enn Roose, Ülo Pärnits, Ardo Hansson, Mart Vabar, Vello Leito jt. Esimene reaalne võimalus teha valitsevate ringkondadega konstruktiivset koostööd oli Eesti Komiteele ja Eesti Kongressile niisiis avanenud alles pärast valitsuse vahetust.

Pärast kongressi VII istungjärku ilmunud usutluses (Päevaleht 21. veebruar 1992) rõhutas Tunne Kelam, et kongress asetus konstruktiivsele ja kesksele positsioonile, mis orienteerub eri jõudude koostõõle: ”See on olnud, muide, kongressi põhikontseptsioon algusest peale.”

EESTI KONGRESSI VIII ISTUNGJÄRK

22. märts 1992

Kui Eesti Kongressi ja Eesti Komitee koostõõ uue, 30. jaanuaril 1992 ametisse kinnitatud Tiit Vähi valitsusega hakkas 1992. aasta algusest peale sujuma üsna heas koostõõs, siis sama ei saa õelda koostõõ kohta Ülemnõukoguga. 1992. aasta põhilisteks vaidlus- ja võitlusküsimusteks Eesti Komitee ja Ülemnõukogu vahel said esiteks põhiseaduse rahvahääletuse väljakuulutamine ja teiseks vaidlus kodakondsusseaduse rakendamise üle.Ülemnõukogu venitas põhiseaduse rahvahääletuselepanekuga ning püüdis eelnõud pärast selle vastuvõtmist Põhiseaduse Assamblees parandada.

EV Ülemnõukogu võttis 26. veebruaril 1992 vastu otsuse ”Kodakondsusseaduse rakendamise kohta”, milles nähti mh kodakondsuse taotlejatele ette naturalisatsiooniaja alguseks 30. märts 1990. Eesti Komitee polnud sellega nõus ning tegi juba järgmisel päeval, 27. veebruaril otsuse, millega Ülemnõukogu otsus kuulutati õigustühiseks.

12. märtsil 1992 tegi Eesti Komitee kaks avaldust. Esimeses kiideti heaks Põhiseaduse Assamblee tegevus ega peetud vajalikuks antud poliitilises olukorras põhiseaduse eelnõu veelkordset arutelu, mida mõned, peamiselt fundamentalistilikud ringkonnad nõudsid. Eesti Komitee pidas vajalikuks põhiseaduse eelnõu kiiret rahvahääletusele panekut ainult Eesti Vabariigi kodanike osavõtul. Rahvarinne oli seisukohal, et põhiseaduse hääletajad peaksid olema kõik Eestis elavad inimesed.

Teises 12. märtsil 1992 avalduses tervitas Eesti Komitee Ülemnõukogu 11. märtsil 1992 tehtud otsust eemaldada oma ridadest Nõukogude okupatsioonivägede esindajad. Avalduses toonitati, et see on esimene konkreetne, ehkki küll hilinenud samm lõpetamaks võõrriigi kodanike sekkumine Eesti Vabariigi siseasjadesse. Järgnevalt ootab Eesti Komitee Ülemnõukogult edasilükkamatu sammuna otsust keelduda võõrriigi kodanike teenetest Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu arutelul ja selle rahvahääletusele paneku otsustamisel. Eesti Komitee arvates on õigus langetada otsus iseseisva Eesti põhiseaduse üle ainult Eesti Vabariigi kodanikel.

22. märtsil 1992 kogunes Eesti Kongress oma VIII istungile, mille põhiteemaks kujunes põhiseaduse rahvahääletusele paneku küsimus, mida fundamentalistide tiib püüdis igati tõkestada. Põhiseaduse eelnõu oli valminud ning ajakirjanduses avaldatud detsembris 1991 ning ajakirjanduses käis mitu kuud elav arutelu. Ülemnõukogu viivitas ikka veel põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panekuga ning oli assamblees valminud eelnõu rakendussätetest välja hääletanud paragrahvi 8, mis nägi ette, et rahvahääletusele pandaks kaettepanek piirata tähtaegselt (kuni 2000.a.-ni) ENSV tippkommunistide passiivset valimisõigust ehk õigust kandideerida parlamenti ning olla juhtivatel kohtadel riigiametis.

Kongressi istungjärgu juhatajateks valiti Hain Rebas, Illar Hallaste, Avo Lukas, Henn Sarv ja saalist täiendavalt tulnud ettepanekul ka Endel Lippmaa. Lippmaa loobus aga juhatamast kongressi põhiseaduse arutelu käigus, kuna kongress polnud nõus päevakorda võtma süümevande eelnõu. Lippmaa leidis, et poliitika pole eraasi ja astus juhataja kohalt tagasi.

Hääletamiseks vajalik kvoorum oli taas napilt, kuid siiski olemas: 490-st hääleõiguslikust saadikust oli kohal 274, 43-st sõnaõiguslikust saadikust oli kohal 6.

Päevakorra kinnitamisel puhkes äge vaidlus selle üle, kas kongressi päevakorda võtta süümevande eelnõu või delegeerida see edasi Eesti Komiteele. Enamus hääletas komiteele delegeerimise ja tekstiga edasitõõtamise poolt.

Kongressile loeti ette peaminister Tiit Vähi tervituskõne. Avaettekande pidas Tunne Kelam, kes ütles, et seekordne kongressi istung on kokku kutsutud erakorraliselt ning istungjärgu põhiülesandeks on otsuse langetamine põhiseaduse eelnõu kohta.

Kongressi seekordne põhiotsus ”Eesti Vabariigi uue Põhiseaduse eelnõu ja selle rakendamise seaduse eelnõu rahvahääletusele paneku ning Eesti Vabariigi Riigikogu valimiste kohta” pandi hääletusele olukorras, kus fundamentalistid nõudsid kvoorumi kontrolli: kohal oli 259 saadikut. Fundamentalistide liider Kalev Ots lahkus hääletamise ajal demonstratiivselt saalist, Ahti Mänd ei hääletanud. Tulemus oli 234 poolt, vastu 3. erapooletuid 8.Selle otsusega esitas kongress sisuliselt Ülemnõukogule ultimaatumi: kui Ülemnõukogu ei otsusta 16. aprilliks põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panekut, siis korraldab Eesti Kongress ise nii põhiseaduse referendumi kui ka Riigikogu valimised.

Etteruttavalt olgu õeldud, et Ülemnõukogu võttis soovitud otsuse vastu neli päeva pärast kongressi poolt määratud ultimatiivset tähtaega 20. aprillil 1992, määrates referendumi toimumise ajaks 28. juuni 1992. Samas käsitati kongressi ultimaatumit mõnede poliitiliste ringkondade poolt lausa mässukatsena ning Keskerakond esitas Ülemnõukogule mässukatse eest karistamise projekti, mille kohaselt Eesti Komitee või lausa terve Kongress väärinuks vangi pistmist (Postimees, 27. märts 1992).

Teiseks oli päevakorras Eesti Kongressi avaldus seoses küsimusega Kommunistliku Partei endiste kõrgemate ametnike kodanikuõiguste ajutisest piiramisest. Ettekande tegi külalisena Tõnu Anton, Põhiseaduse Assamblee juhataja, kaasettekanne oli Jüri Adamsilt. Mõlemad eelnõud põhjustasid arvukalt sõnavõtusoove, 33 saadikut said sõna, kuid kuuel saadikul jäi sõnavõtt ajapuudusel pidamata. Põhiliselt toetati ettepanekut piirata juhtkommunistide kohest pääsu Eesti riigiorganitesse.

Viimasena arutati seisukohta Eesti Vabariigis viibivate endise Nõukogude Liidu immigrantide suhtes ning võttis valdava häälteenamusega vastu otsuse illegaalsete immigrantide staatusest Eesti Vabariigis. Otsuse poolt hääletas vaid 202 saadikut, mis tähendas, et istungjärgu lõpus kvoorumit tõenäoliselt enamkoos ei olnud.

EESTI KONGRESSI IXISTUNGJÄRK

24. mai 1992

1992. aasta kevadel, kahe istungjärgu vaheajal tegeles Eesti Komitee peamiselt isikutunnistuste küsimusega. 26. märtsil 1992 tegi Eesti Komitee avalduse, kus tõdeti, et käesolevaks hetkeks on välja antud 53 000 EV kodaniku isikutunnistust ning on laekunud üle 150 000 avalduse isikutunnistuse saamiseks. Eesti Komitee kinnitas põhimõtet, et mida kiireminihakkavad EV kodaniku isikutunnistused käibima ametliku isikut tõendava dokumendina, seda rutem vabanetakse nõukogulikust bürokraatiast ning taastatakse iseseisev Eesti Vabariik tegelikkuses. Eesti Komitee pidas vajalikuks, et isikutunnistust tunnustataks ametlikult kehtiva dokumendina ning nõudis, et EV kodanikele lõpetataks NSVL sisepasside väljaandmine. Kõiki kodanikke kutsuti üles kasutama riigiasutustes isikutunnistust punapassi asemel, nõudes nõnda oma kodanikuõiguste tagamist Eesti Vabariigis.

Eesti Komitee kodakondsusamet avas kontoreid Tallinnas ja Tartus ning jätkas isikutunnistuste väljaandmist, vaatamata esimese dokumendipartiiga juhtunud äpardusele (trükitekstis oli üks viga).

9. aprillil 1992 oli Eesti Komitee sunnitud tõdema, et koostõõ Ülemnõukoguga isikutunnistuste küsimuses on jõudnud ummikseisu. 8. aprillil tühistas Ülemnõukogu oma varasema otsuse isikutunnistuste väljaandmise korraldamise kohta ning võttis seisukoha, et tulevased EV välispassid võiksid olla ka siseriiklikud isikuttõendavad dokumendid. Eesti Komitee seisukoha järgi lõpetas see otsus edukalt arenenud koostõõ valitsusasutuste ja Eesti Komitee kodakondsusameti vahel. Segadusse aetud inimestele edastas komiteesõnumi, et jätkataks isikutunnistuste taotlemist ja väljavõtmist, sest neile ei ole mingit reaalset alternatiivi. Isikutunnistused on väga olulised dokumendidEV kodanike õiguste kinnitajaina, veendi rahvast.

9. aprillil 1992 tegi Eesti Komitee üsna dramaatilise avalduse Eesti riikluse taastamise olukorrast, kus protestiti kahe Ülemnõukogu otsuse vastu. 26. veebruaril võttis Ülemnõukogu vastu kodakondsusseaduse rakendusotsuse, millega avati tee Eesti kodanikkkonna ebaseaduslikule laiendamisele, kuna Eestis elamise algustähtajaks määrati 30.03.1990, mitte 20.08.1991 nagu soovis Eesti Komitee.

6. aprillil oli Ülemnõukogu hääletanud valimisseadusse sisse seisukoha, mille kohaselt Eestis mitte-elavatelt EV kodanikelt võeti ära Riigikogu valimistest osavõtu õigus. Eesti Komitee pidas otsuseid õigustühiseks. Komitee avalduses leiti, et Ülemnõukogu on oma otsustega muutunud takistuseks Eesti Vabariigi taastamisele ning kutsus üles ausameelseid saadikuid sealt lahkuma ning lõpetama Ülemnõukogu tegevus. Eesti Komitee arvates tuli nüüd keskenduda Riigikogu valimistele.

18. juunil 1992 Ülemnõukogu siiski tunnistas välismaal elavate Eesti Vabariigi kodanike valimisõigust, andes lõpuks järele Eesti Komitee ja avalikkuse survele.

23. aprillil tehtud otsuses peab Eesti Komitee sisepoliitilist olukorda teravnenuks seoses Ülemnõukogu ja valitsusasutuste katsetega laiendada Riigikogu valijaskonda mittekodanikega ning peatada EV kodanike fikseerimine isikutunnistuste väljaandmise teel. Leiti, etEesti Passiameti juhataja Linnar Liivamäe tegevus on vastuolus eesti rahva huvidega. Eesti Komitee pidas seetõttu vajalikuks kutsuda lähemal ajal kokku Eesti Kongressi IX istungjärk. Kodakondsusega seotud küsimustes tegi Eesti Komitee aprilli lõpus ja mai algul veel mitu selgitavat avaldust, astudes vastu Ülemnõukogu kavale anda hääletamisõigus Riigikogu valimistel kõigile Eestis sündinud ja 18. aastaseks saanud võõrriikide kodanikele. Samuti heideti Ülemnõukogule ette valimiste päeva kindlaksmääramisega venitamist.

24. mail 1992 kogunes Eesti Kongress oma IX, eelviimaseleistungile, põhiteemadeks põhiseaduse rahvahääletus, lähenevad Riigikogu valimised ning süümevanne.Juhatajateks valiti Jüri Adams, Mart Laar, Alo Merilo. 490-st saadikust registreerus kongressi algul 263, 43 sõnaõiguslikust saadikust oli kohal 18.

Tänu rahvarinde puuduvatele saadikutele ning fundamentalistide vastutöötamisele tekkis just sellel istungil esimest korda kongressi ajaloos kvoorumi ametlik, tuvastatud puudumine, nii etosa otsuseid saadi vastu võtta üksnes saadikute koosoleku otsustena. Seda võis pidada märgiks, et kongress hakkab end sisuliselt ammendama.

Juba varasematel istungjärkudel küdema jäänud vaidlus uue põhiseaduse vajalikkuse üle puhkes nüüd ägedamalt kui varem. Vaidlus kongressi tsentristide ehk Kelami liini ja fundamentalistide (Jaan Timmusk, Ahti Mänd, Kalev Ots, Johannes Kass jt) vahel ägenes juba päevakorra kinnitamisel. Fundamentalistid esitasid kongressi päevakorda 15 allkirjaga eelnõu Põhiseaduse rahvahääletusele paneku vastu, põhjendades seda väitega, et uue põhiseaduse vastuvõtmine rikub Eesti Vabariigi kontinuiteeti. Johannes Kass väitis, et kuna ÜN on oma suvaga võtnud vastu restitutsiooni põhimõtteidrikkuvaid otsuseid, siis legaliseerib Eesti Kongress need otsused, kui ta läheb kaasa uue põhiseaduse rahvahääletusega. Jüri Estam leidis, et Eesti Kongress ei taasta praegu Eesti Vabariiki, kui tehakse uut põhiseadust. Ta kutsus kongressi lõpuks ometi üles alustama dialoogi 1938. aasta põhiseaduse küsimuses. Illar Hallaste tuletas fundamentalistidele meelde, et Eesti Kongress võttis ju vastu otsuse minna uue põhiseaduse tegemisele. Kalle Jürgenson lisas, et ta on väsinud tõestamast 1938. aasta põhiseaduse rakendamise vastuolusid tema endaga, st selle võimatust. Mida kauem venitada põhiseaduse rahvahääletusega, seda rohkem vaenulikke otsuseid jõuab Ülemnõukogu vastu võtta, leidis Kalle Jürgenson, tehes ettepaneku lükata fundamentalistide eelnõu tagasi. Kongress hääletaski uue põhiseaduse vastase eelnõu päevakorda võtmise vastu: vastu oli 118, poolt 81 ja erapooletuid 28 saadikut. Niisiis jäi kongressi istungjärkudel järjest ägenenud fundamentalistlik suund eelviimasel istungil vähemusse ja kaotas lahingu. Sellest voolust pungus küll hiljem nn Nõmme valitsus, kuid see jäi Eesti ühiskonnas üsna marginaalseks protestinähtuseks.

Esimesena asus kongress arutama otsust Eesti Kongressi saadiku süümevande andmise korra kohta ja selle rakendusotsust koos süümevande tekstiga. Ettekandjaks oli endine poliitvang Enn Tarto. Otsus võeti vastu valdava häälteenamusega. See otsus sai hiljem aluseks analoogilisele süümevandele Riigikogu liikmetele ja teistele kõrgetele riigiametnikele vastavalt avaliku teenistuse seadusele.

Järgnevalt arutas kongress otsust Riigikogu valimistest ja seadusliku riigivõimu taastamisest, ettekandjaks Tunne Kelam. Arutelu ajal tegi Kalev Ots veel kord katset tulla tagasi põhiseaduse küsimuse arutamise juurde, nõudes õigust lugeda ette vastav avaldus. Avalduses kutsuti üles mitte nõustuma Eesti Komitee ettepanekuga Eesti Kongressi tõõ lõpetamise kohta, kuna elatakse jätkuvalt okupatsiooni tingimustes. Samuti kutsuti pärast kongressi istungjärgu lõppu kokku kõiki saadikuid, kes hääletasid põhiseaduse küsimuse päevakorda võtmise poolt (kokku 81 saadikut), et arutada edasisi tõõ suundi. Avaldusele olid alla kirjutanud saadikurühma ”Restitutsioon” nimel Jüri Estam ning Kodanike Komiteede saadikurühma nimel Kalev Ots. Seejärel esitati redaktsioonitoimkonda saabunud 15 saadiku (J.Kass, E.Rajari, E.Talmar jt) kirja, milles tehti kongressile ettepanek nõuda põhiseaduse vastuvõtmist 28. juunil 1992 rahvahääletusel Ajutise Põhiseadusena ning 23. augustil 1992 Riigikogu valimist Taastava Kogu staatuses. Redaktsioonitoimkond leidis, et see ettepanek ei lõpeta poliitilist segadust ja võimuvaakumit Eestis. 15 allkirjaga ettepaneku vastu hääletas 110, poolt 68 ja erapooletuks jäi 40 saadikut. Fundamentalistid nõudsid kvoorumi kontrolli. Selgus, et kohal oli veel vaid 220 saadikut, mis tähendas, et kongress polnud enam otsustusvõimeline.

Vaheajal andsid kohalviibinud kongressi saadikud süümevande vastavalt samal istungil vastu võetud süümevande otsusele. Pärast vaheaega tegi Ahti Mänd ettepaneku, et Eesti Komitee juhatus annaks süümevande avalikult, kuid Mart Laari arvates vajanuks see ikkagi kvoorumit. Erandkorras anti sõna Tunne Kelamile, kes püüdis kvoorumita jäänud ning lõheneda ähvardavas õhkkonnas leida rahustavat kompromisslahendust. Kelam rõhutas, et Eesti Kongressi tegevuse peab lõpetama ikkagi kongressi enda vastav otsus ning et komiteel ei ole kavatsust kongressi tõõd enneaegselt lõpetada. Eesti Kongressi siht oli ju kogu aeg tegutseda kuni seadusliku riigivõimu taatamiseni. Oli küll tehtud ettepanek, tõkestamaks Ülemnõukogu ohtlikku tegevust enne valimisi, teha kompromiss nõnda, et Eesti Komitee ega Ülemnõukogu ei tegutseks valimiste perioodil, kuid see otsus ei puuduta kongressi tegevust. Kongressi uuel kvoorumi kontrollil selgus, et kohal oli 224 saadikut, mistõttu otsustakse jätkata koosolekuna.

Järgnes poliitiline diskussioon kolonistide saatusestEesti Vabariigis, ettekandjaks Jüri Estam. Ettekandja pidas saatuslikuks veaks anda välja ajutisi elamislube. Koosolek otsustas saata otsuse eelnõu täiendavale redigeerimisele. Järgnevalt arutati Kaitseliidu küsimusi, ettekandjaks Jaan Ojarand. Eelnõu saadeti samuti edasiseks täpsustamiseks ja arutamiseks Eesti Komiteele.

Istungjärgu lõpus peeti pikem diskussioon 1938. aasta põhiseaduse ning Põhiseadusliku Assamblee põhiseaduse eelnõu üle. Hando Runnel tegi ettepaneku kongressi juhtkonda uuendada, teha suvel uued valimised, millega tema arvates oldi niigi hiljaks jäänud. Vardo Rumessen tegi ettepaneku võtta vastu kongressi saadikute põõrdumine ”Restitutsiooni” saadikurühma poole, koosolek hääletas: poolt 120, vastu 4, erapooletuid 20.

Kongressi juhatanud Jüri Adams rõhutas oma lõppsõnas, et poliitikas on väga oluline õppida lähenema kvoorumi küsimusele. Kvoorumi nõue ei tohi olla midagi sellist, mis takistab nendel inimestel, kes ei taha tõõd teha, tõõ tegemist nendel, kes seda teha tahavad. Jüri Adams oli sügavalt veendunud selles, et Eesti Kongressi IX istungjärgu otsuste kvaliteet ei ole selle pärast sugugi halvem, et osa otsuseid sai vastu võetud vaid koosoleku, mitte kongressi otsustena.

EESTI KONGRESSI X ISTUNGJÄRK

26. september 1992

1992. aasta suvi oli Eesti Vabariigi riikliku staatuse ja majandusliku iseseisvuse taastamise seisukohalt otsustava tähtsusega. 20. juunil 1992 toimus Eestis radikaalne rahareform, mis pani aluse Eesti majanduse otsustavale lahtirebimisele juba lagunenud ning katastroofini jõudnud nõukogude impeeriumi rublavereringest. Eesti kroon tuli ja jäi.

28. juunil võttis eesti rahvas referendumil vastu uue põhiseaduse, kusjuures saavutati Eesti Kongressi eesmärk - põhiseaduse referendumil said õiguse osaledaainult Eesti Vabariigi kodanikud: pärast pikki vaidlusi oli 7. aprillil 1992 lõpuks Ülemnõukogus läbi läinudvastav otsus.

Rahvahääletusel osales 2/3 hääleõiguslikest kodanikest, neist 91,31% ütles põhiseadusele jah. Põhiseaduse rahvaarutelu oli kestnud peaaegu pool aastat ning suhtumine sellesse oli üsna vastuoluline. Fundamentalistid pidasid põhimõtteliselt valeks võtta vastu uut põhiseadust, teistele oli põhiküsimuseks presidendi võimu ulatus ja tema valimise kord. Kolmandatele oli lihtsalt villand Ülemnõukogust ja nad nägiduues põhiseaduses vahendit sellest vabaneda. Hoolimata avalikkuse survest jäi Põhiseaduse Assamblee kindlaks seisukohale, et presidendi valib parlament. Ka Ülemnõukogus suudeti seda seisukohta kaitsta.

Ülemnõukogu ettepanekul pandi rahvahääletusele ka lisaküsimus, kas eesti kodanikud soovivad laiendada Riigikogu valimiste valijaskonda nii, et selles saaksid erandkorras osaleda ka kodakondsuse taotlejad. Sellele küsimusele vastas jaatavalt vaid 46,13% hääletanuist, mis tähendas, et küsimus sai eitava vastuse.

Seega toetas 28. juuni referendum kõiki Eesti Kongressi ja Eesti Komitee riiklust ning kodakondsust puudutavaid põhiseisukohti: Eesti riigi ja rahva saatuse üle anti õigus otustada ainult Eesti Vabariigi kodanikel, nii nagu see oli loomulikuks peetud norm kõigis arenenud lääneriikides.

Eesti Kongressi seisukohalt on oluline märkida, et Põhiseaduse Assambleele esitatud viie põhiseaduse projekti hulgas valis assamblee 11. oktoobril 1991 tõõtamise aluseks välja Eesti Kongressi ja kogu kodanike komiteede liikumise ühe põhiideoloogi Jüri Adamsi projekti, mis erines teistest (J.Raidla, A.Lepsi, K.Kulboki omast, samuti 1938. aasta põhiseadusest kui uue põhiseaduse alusest) just oma sügavama parlamentaarsuse poolest.

Kolm päeva enne referendumit põõrdus Eesti Komitee eesti rahva poole märgukirjaga, milles veel kord põhjendati, miks ei pooldata 1938. aasta põhiseaduse taasjõustamist: esiteks oli see õiguslikult võimatu, teiseks oleks vähedemokraatliku ja kaasaega sobimatu põhiseaduse jõustamine poliitiliselt kahjulik. Parimaks väljapääsuks peeti Eesti Vabariigi eelnevate põhiseaduste vaimu säilitades tõõtada välja kaasaegne põhiseadus.

Säärane põhiseadus oli nüüd olemas ja seda toetas Eesti kodanike enamus.

Eesti Komitee kutsus rahvast üles ütlema referendumil põhiseadusele JAH ning valijaskonna laiendamisele EI. Nii rahvas ka otsustas.

30. juunil 1992 tegi Eesti Komitee pöördumise eesti rahva poole, kus avaldati sügavat rahulolu rahvahääletuse tulemustega ning tänati rahvast 28. juunil ilmutatud kodanikutunde, arukuse, tasakaalukuse ja püsivuse eest. Põõrdumises avaldati lootust, et üleminekuperioodi lõpuni, mida kroonivad põhiseadusliku Riigikogu valimised, lahutavad meid loodetavasti vaid paar kuud. Ülemnõukogu venitas valimiste kuupäeva otsustamisega kuni 9. juulini, mil lõpuks otsustati, et valimised korraldatakse 20. septembril 1992.

Eesti Komitee põõrdumises õeldi, et kuna Eesti Kongress ja tema poolt valitud komitee ei ole poliitiline partei, vaid üleminekuperioodi kodanike esinduskogu, ei võta ta osa valimisvõitlusest. Põõrdumises märgiti, et Eesti Kongress ei lõpeta oma tegevust enne, kui demokraatlikult ja seaduslikult valitud Riigikogu on tõõle asunud.

Suve jooksul tegi Eesti Komitee veel mitmeid märgukirju, avaldusi ja põõrdumisi.

13. juulil 1992 tuli avaldus seoses Narvas kavandatava referendumiga linna eraldamiseks Eesti Vabariigist. Samal päeval tehtud põõrdumises valitsuse poole nõutakse, et avalikustataks kõigi isikute nimed, kellele on eriliste teenete eest antud Eesti kodakondsus. Valitsuse tähelepanu juhiti sellele, et enne sõda ilmusid taolised otsused ”Riigi Teatajas”. Valitsuselt küsiti, mis alusel on asutud enne Riigikogu valimisi laiendama EV kodanikkonda.

21. juulil 1992 põõrdus Eesti Komitee Eesti-Vene läbirääkimiste delegatsioonide poole, avaldades rahulolematust kehtiva kodanike registreerimiskorraga ning täpsustades, kes on Eestis elavad Eesti kodanikud ja kes teiste riikide kodanikud.

21. juulil koostas komitee pikema märgukirja Eesti Vabariigi valitsusele, milles täpsustati kodakondsuse ja (välis)passide andmise korda ning tehti ettepanek moodustada pariteetsetel alustel kodakondsuse komisjon või komitee, kuhu kuuluksid Eesti Komitee vastav kaader ja üleminekuvalitsuse kaader.

20. augustil 1992, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 1. aastapäeval,põõrdus Eesti Komitee piduliku avalduse rahva poole, avaldades rahulolu selle üle, et 20. septembril 1992 võivad Eesti kodanikud esimest korda pärast 1940. aastat valida esimest põhiseaduslikku Riigikogu.

24. augustil 1992 pidas Eesti Komitee vajalikuks pöörduda Venemaa asevälisminister Fjodor Shelov-Kovedjajevi poole seoses viimase BNS-ile antud intervjuuga, kus ta väitis, et Eesti Vabariigi kodakondsusseadus on vastuolus Eesti ja Venemaa vahelise lepinguga. Eesti Komitee kinnitas veel kord, et Eestis kehtib 1938. aasta kodakondsusseadus ning selgitas ikka ja jälle, kes on Eesti Vabariigi kodanikud ja kes võõrriikide kodanikud. Pöördumise lõpus nõuab Eesti Komitee võõrvägede võimalikult kiiret lahkumist iseseisva Eesti Vabariigi territooriumilt.

27. augustil 1992 protesteeris Eesti Komitee valitsuse kava vastu muuta riigipiiri, rõhutades, et see on vastuolus kehtiva põhiseadusega. Komitee oli seisukohal, et praegune valitsus on üleminekuvalitsus, kellel ei ole õigust otsustada riigipiiri küsimusi, mida saab teha alles pärast põhiseadusliku riigivõimu taastamist.

20. septembril 1992 valisid Eesti Vabariigi kodanikud uue Riigikogu, kus valijate soovil said valitsuse moodustamise õiguse Eesti Kongressi ja Eesti Komiteegatihedalt seotud poliitilised paremerakonnad, täpsemalt 27. septembril 1992 loodud nelja paremerakonna valimisliit Isamaa.

Eesti Kongress võis lugeda oma missiooni täidetuks: Eestis kehtis uus põhiseadus ning tõõle võis asuda kõigi demokraatia reeglite järgi valitud Riigikogu.

Kuus päeva pärast Riigikogu valimisi, 26. septembril 1992 kogunes taas Estonia kontserdisaali Eesti Kongressi viimane, X istungjärk. Juhatajaiks valiti Illar Hallaste, Linnart Mäll ja Enn Tarto. 488-st hääleõiguslikust saadikust registreerus 254, 42-st sõnaõiguslikust saadikust oli kohal 20. Napp kvoorum oli viimasel istungil taas olemas.

Aruande ja ühtlasi kokkuvõtte Eesti Kongressi kahe ja poole aasta tõõst tegi Eesti Komitee esimees Tunne Kelam, kaasettekandega esines Tiit Merenäkk.

Ettekande isikutunnistuste väljaandmise seisukorra kohta esitas Vardo Rumessen.

Seoses ebarahuldavaja ebamäärase olukorraga isikutunnistuste väljaandmisel otsustas kongress koostada EV kodaniku isikutunnistuse ja kodakondsuse asjus eraldi pöördumise Riigikogu poole.

Kongressi testamendiks võib pidada deklaratsiooni seadusliku riigivõimu taastamisest Eestis ning Eesti Kongressi volituste lõppemisest, mille poolt hääletas 222, vastu 2 ja erapooletuks jäi 4 saadikut.

Kongressi viimane istung võttis vastu põõrdumise äsjavalitud Riigikogu poole ning eraldi põõrdumise Vene Fõderatsiooni valitsuse poole.

Eesti Kongressi viimase istungi lõpupalvuse pidas pastor Joel Luhamets.

5. oktoobril 1992 tuli kokku Eesti Vabariigi uus Riigikogu, valis esimehe ja presidendi ning võttis 7. oktoobril vastu deklaratsiooni põhiseadusliku riigikorra taastamisest Eestis. Oma volitused panid maha nii Eesti Kongress, eksiilvalitsus kui ka üleminekuvalitsuse juht Tiit Vähi. Uus põhiseaduslik valitsus kinnitati ametisse 21. oktoobril 1992. Taastatud Eesti riigi ülesehitamine võis alles nüüd kõigi rahvusvaheliste reeglite kohaselt alata.

Okupatsioonivägede väljaviimiseni jäi veel ligi kaks aastat.

24. veebruaril 1989 alanud kodanike komiteede unikaalne liikumine oli jõudnud kolme ja poole aasta jooksul rahva kasvaval ja kahaneval toetusel,kõigile raskustele vaatamata oma loogilise ja õnneliku lõpuni. Eesti kodanike kõrgeim esinduskogu oli okupatsiooni tingimustes oma ülesande täitnud ja võis rahulikult ajalukku minna.