13/14. november 2006

Madisonis

Olen osaline suures suvises vabaõhuetenduses kusagil Eestis, vastu tahtmist olen pandud mehe rolli. Pean mängima linastes rõivastes Kõrboja peremeest. Suurt tekstiosa pole, aga depressiivseks ja introvertseks meheks teesklemine tundub ebameeldiv ja väheusutav.
Vastu ootusi polegi lavastajaks mu sõber Priit Pedajas, ta küll osaleb vilepillipuhujana näidendis, vaid hoopis naislavastaja, kinorezissöör Katrin Laur. Ta on väga tarmukas ja võimukas, feministi põhihoiakuga, sõidab ringi filmikaamerakäruga, kamandab, kurjustab kõigiga. Ehk on need siiski mingid filmivõtted? Rahvamassid, kõik rõivastet muinaseestlaste kombel, tormlevad sinna-tänna. Meeleolu on rahutu ja äraootav.

Istun ja ootan osatäitmist massistseenides sammaldunud kiviaial, justkui Muhu Koguva külas. Ilm on soe ja päikseline. Meile jagatakse einepakikesi sinistes pappkarpides nagu lennukis. Seal sees on piprane pizzatükk ja õunakook, mis maitseb nagu saepuru. Üritan süüa ja käituda nagu mees muiste, aga ei usu ise ka. Tunnen end väga ebamugavalt. Tahaks juua, aga vett ei ole ega anta. Kooguga kaev õuel on butafoor. Vett otsima minna ei lubata.

Ärkan üles janust ja veesolinast:

Jack on dushi all.

16/17. november 2006

Olen kodusel koosviibimisel Helsingis oma kaua-aegsete soome tuttavate kodus, südalinnas, Liisankatu kõrges kivimajas, elutoa sohvadel istuvad mõnusalt Helsingi ülikooli vene kirjandus professor Pekka Pesonen ja tema abikaasa, kirjastustoimetaja Paula. Seal on ka teisi soome literaate, Salokandled, Marjatta Hartikainen jt. Meeleolu mõnus ja äraootav, ootame külalisi Eestist, aga neid ei tule ega tule... Väljas kisub pimedamaks ja tuulisemaks, läheme lõpuks murelikult sadamasse, et aru pärida, kas ja millal Tallinna laev peaks saabuma...

Aga sadamas on mere asemel väike kummist basseinike, (nagu 1960. aastail 12-meetrine siseujula kusagil Mulgimaa provintsikoolis), seisame nõutult basseinikese ääres, mille serv ulatub umbes mu lõuani ja näeme: seal need laevad ongi, üks uhkem kui teine, valgeid ja punaseid reisilaevu ja halle sõjaväealuseid (üks neist on väliste märkide järgi Iisraelist, ehkki ma unes ei tea, kas Iisraelil on üldse merepiiri või merelaevastikku) aga kõik on väiksed nagu mänguasjad, hulbivad basseinilaintes ning ühelgi ei ole aknaid, kõik oleks nagu ühest puust veistetud. Need ongi pisikesed puulaevad. Ja ühtki inimest pole pardail näha. Olukord muutub ähvardavaks ja teadmatus kasvab. Väljas on pime, torm undab. Mis on juhtunud? Mis on neist saanud?

Ärkan TV-uudiste häälest, mis teatab Iraagi sõjasõnumite vahele, et uute uuringute kohaselt on ka meestel menopaus.

28./29. november 2006 Viljandis

Jalutame Tallinna vanalinnas mingi riikliku delegatsiooniga, saatmaks USA presidenti Bushi tema külaskäigul Eestisse. Mingeid turvasid ei  ole, liigume vabalt ja lahedalt ringi rahva hulgas, meeleolu on päikseline ja heatujuline, vestleme siia-sinna, kätleme inimesi, naerame ja vahetame viisakusi, lahe ja naljatlev meeleolu, ehkki ma ei tunne oma kaaslasi,

meeleolu ja valgus muutub aga järsult, kui seesama delegatsioon lahkub, asub väikesele valgele laevale, äkki oleme kõik, samad inimesed, hoopis väga tormisel merel, valgus pimeneb, ümberringi loksuvad väga kõrged lained, üks neist on tõeline hiidlaine, kümnemeetrine, tõustes kohisedes meie väikse valge paadi kohale nagu sein, langeb kohinal nagu maja paadile, inimesed hoiavad kramplikult paadiservast kinni, oleme nagu paadipõgenikud, olemegi paadipõgenikud, viskleme kramplikult vahustes lainetes, mis peksavad üle paadi, kuid ühtki inimest siiski vette ei uhuta, vähemasti ma seda ei näe selles merevahus...Valge paat jätkab oma põgenemisteekonda üle Läänemere lääne suunas, eemale Eestist...

3./4. detsembril 2006 Viljandis

Magan mingis tundmatus ametiasutuses ülemuse suurde kabinetti tehtud põrandaasemel. Ärkan ootamatu ohutunde peale: minu kohal seisab harkisjalu mulle tundmatu kiilaspäine mees, ilmselt seesama ülemus, kelle kabinetis ma ööbisin, ning masturbeerib ähkides, ruuduline särk eest lahti ja püksid rebadel. Kargan ehmunult istuli, samal hetkel pritsib ta sperma mu näole, hakkan karjuma, mees põgeneb. Saabuvad ehmunud ametnikud, palun kutsuda politsei. Jään mõneks hetkeks kabinetti üksinda, otsustan lavastada vägistamise, pühin äkilises raevupuhangus ära kõik esemed riiulitelt ja laudadelt, klaassuveniirid ja vaasid purunevad põrandale kildudeks, paiskan ümber toole ja muud mööblit. Lõpuks näeb kabinet välja kui lahinguväli. Olen endiselt öösärgis, kui politseiuurija saabub. Ta küsitleb mind ja ma väidan, et mind vägistati. Uurija lahkub, kuid tuleb mõne aja pärast tagasi, täpsustamaks, kas mees hoidis ikka mind kinni ja takistas mind põgenemast. Ma kinnitan, et jah, hoidis vägisi kinni ning osutan oma käevartel sinistele plekkidele, mis olid seal tegelikult juba mingist varasemast ajast, sest olen kergesti siniseks minevat tüüpi. Tegelikult mees mind ei puutunud. Tunnen end süüdi, et valetan, kuid mingi seletamatu raev mehele kätte maksta, püsib minus. Ta oleks nagu mulle või teistele midagi juba varem väga halba teinud või siis lihtsalt tean, et ta on väga paha mees, kes väärib kättemaksu. Ent sügav süütunne püsib, et valetan. Uurija kahtleb algul, kas vägistamissüüdistus kohtus välja veab, kuid nähes „võitlusjälgi“ kabinetis ning minu sinikaid, otsustab asja siiski kohtusse anda.

Äkki magan hoopis teisal, kahes kõrvuti voodis koos pojaga, Söreniga, kes on veel teismeline, umbes 16-17. Maja on mulle tundmatu, kuid asub suure pargitaolise aia sees. Muretsen, et poeg magab koolimineku sisse ja püüan teda tagajärjetult üles ajada. Uinun uuesti, kui ärkan, ei ole Sörenit enam kõrvalvoodis, vaid kusagil õues. Lähen trepile ja näen: Sören on istutanud kogu pika pargitee kuni krundi väravani täis roosipõõsaid, need jagavad laia liivase jalgtee kaheks, roosipõõsad moodustavad pika heki kuni taamal asuva tänavani. See on vaikne aedlinnaosa. Osa jalgteest on piki ja põiki üles kaevatud torude  paigaldamiseks, kraave tuleb ületada ettevaatlikult. Imestan, kuidas ta kõige sellega nii ruttu, ühe hommikuga küll hakkama sai ja mis samal ajal sai koolist, kuhu ta nüüd ilmselt üldse ei jõudnud.

16/17. veebruar 2007 Madisonis

Viibin hiigelsuures keskaegses lossis, suures saalis nagu kirikus, Eestis, justkui Kuressaares või Narvas või Põltsamaal, igatahes kusagil Eestis, Tallinnast kaugemal,  käib mingi etendus keskaegsetes kostüümides justkui karneval, seinte ääres on kõrged riiulid nagu laoriiulid ja toolide-istmete asemel istume ülemisel riiulil koos ühe ammu-unustatud klassiõega keskkoolist, aga oleme juba vanemad, keskealised, vaatame etendust, aga ma ei süvene, on suur vajadus minna pissile, aga ma ei tea, kuidas sealt ülevalt riiulilt alla saada, mingit redelit pole ja riiulivahed on väga kõrged, kuidagi turnin rippudes riiulitelt siiski alla ja suundun lossikoridoride labürinti otsima tualettruumi,

Eksles ja otsin hulk aega, leian ühe ukse lossimüüris, mille peal on tualetimärk nagu nukukujutistega mees ja naine, kuid uks on petekas, ukse taga on sama müüri, mingit

Tualetti seal ei ole, otsin edasi kuni jõuan välja lossiõuele, seal müüri sees on siiski tualett, sisenen, istun laiale kiviistmele, aga enne kui jõuan pissida näen, et teisel pool polegi seina, on vaid üks õhuke läbipaistev kardin, väljapool lossi on hele päikesepaiste ja kardin paistab läbi, kardina taga seisab keegi külamees ja vahib sisse, ta näeb mind, et ma istun ja tahan seal pissida, ma ei tea, mis teha, pissida ei saa, kuni see mees vahib,

Tõusen ja tõmban püksid üles ning lähen tagasi lossiõuele, kus ere keskpäevane päike paistab... mis teha, ei tea.... kuidagi nõutu olek, aga pissihäda äkki enam polegi....

18/19. veebruar 2007 Madisonis

Viibin mingis puulinnaosas agulimiljöös, kange sõnnikuhais igal pool, vedel sõnnik katab kogu tänava nii sõiduteedel kui kõnniteedel, käib kibe võitlus ja puhastamine sellest Mart Laari juhtimisel nagu mingitel ekstra välitöödel või päästetöödel, meeleolu nagu looduskatastroofi või saastetõrjeoperatsiooni ajal, aga vedelat paska voolab kogu aeg igalt poolt juurde rohkem kui keegi ära puhastada jõuab, püüame jälile saada, kes seda tekitab, aga see tuleb kogu aeg kusagilt torust, mille teist otsa ei ole näha, ma töötan Laari teenistuses ja üritan parimat, aga olukord muutub üha meeleheitlikumaks....

Ebameeldiv tunne suus ja raskustunne peas kui üles ärkan...

19/20 veebruar 2007 Madisonis

Olen vanematekodus, oma koolipõlveaegses kodus Viljandis Tartu tänava kahekorruselise puumajas, teisel korrusel, aknad vaatavad järve poole... Aga ma olen tänases vanuses, täiskasvanud, seal on ka mu õe Ülle täiskasvanud lapsed, vähemasti Signe, kellega ma räägin juttu, ka meie ema-isa oleks nagu kodus, tagatoas magamas või puhkamas,  ja köögis kostaks nagu teisigi Ülle lapsi või isegi kogu Ülle pere, ainult Üllet ei ole, ootame teda koju, õhtu käes, kisub juba pimedaks, aga Ülle ei tule ega tule, lõpuks kuuleme väljast mingit kobistamist ja hääli, lähen vaatan pimedas koridoris järsust puutrepist alla, all trepimademel väljas istub suur pikk kolakas vene noormees, räägib vene keelt, saan aru, et räägib Üllega, Ülle justkui flirdib seal väljas selle vene mehega, ei soostu üles tulema, oleks nagu meie peale vihane, saadan Signe alla Üllet üles kutsuma, aga Ülle ei tule üles, ei saa aru, miks ei tule ja miks on meie peale vihane,

aga see on selge, et seal all käib mingi kuramaaz justkui, aga kes see mees on, keegi ei tea... Imelik olukord kestab terve õhtu, on ärev, äraootav seisund...Peaks nagu sekkuma, aga ei tea, kuidas või mismoodi... Mure, et mis saab, kui see Ülle nüüd otsustabki selle tundmatu vene noormehega kaasa minna...

Ärkan, teadmata, mis sai või mis teha.

16/17. oktoober 2007 Madisonis

Jalutan keskaegse vanalinna tänavail (vist Tallinn, aga pole kindel, Pika tänava lõpu poole justkui) koos Rein Veidemanni ja tema abikaasa Andraga, seletades talle oma väitekirja käsikirja seisu, et Turu ülikooli retsensendid on teinud ettepanekuid tihendada, lühendada, ümber struktureerida ja et kui tal on mingeid ettepanekuid veel või täiendusi, siis nüüd on õige aeg neid veel sisse panna. Esitan küsimuse Reinule teatud tagamõttega, sest tean kindlasti, et tal on mingi oluline lugu või mingid tähtsad andmed Underiga seoses teada, aga ta pole neid seni avalikustanud...Alguses ta justkui nõustubki ja hakkab juba lugu rääkima, kuid siis muutub äkki (kahtlustan, et vist mingi Andra märguande või müksu peale?) tõrjuvamaks-tõrkuvamaks, ei taha nagu rääkida, ma püüan ikka uurida ja küsida edasi, aga põrkun otsekui seina vastu, üritan kokku leppida eraldi aega, ütlen, et vaja nagunii märkmeid teha ja niimoodi tänaval kõndides ei saa korralikult kuulata, aga

Veidemannid põikavad otsekui minu eest põgenedes kuhugi hämarasse, pimedasse sisehoovi, järgnen neile segaduses ja meeleheites, et nüüd kaotangi tähtsa kontakti oma töö asjus, näen neid hoovisügavuses autosse istuvat, mis oli ilmselt sinna varem pargitud,

märkan nüüd esmakordselt, et neil oli ka väike kooliealine tütar kaasas, hõikan veel Reinule järele, et millal siis kohtume, et põhjalikumalt rääkida, aga ta vangutab eitavalt pead, nägu hirmunud ning sisistab autot kiiruga käivitades mulle otsekui meeleheites: „Ma ei taha selle maffiaga mingit pistmist enam...” – ja auto sõidab kummide vilinal hoovist välja ning kaob nurga taha...

Jään hämmeldunult-nõutult seisma pimedasse sisehoovi, teadmata, kes või  mis teda on ähvardanud... Under ja maffia?

18/19. oktoober 2007 Madisonis

Viibin mingis Põhjamaa väikelinnas kirjanduse Nobeli väljakuulutamisel, ei ole kuninglik üritus üldse, vaid selline õdus väike kirjandusseminari õhkkond, kus koos paarkümmend kirjanikku ja intellektuaali peamiselt Euroopa riikidest. Olen Eestist ainus esindaja, aga mitte kandidaat ega laureaat, lihtsalt osaline, ootame seltskonnaga preemia väljakuulutamist ja teeme oletusi. Laman hotellitoas koos paari välismaise naiskirjanikuga, kes küsivad minu käest, mis ma arvan Kaplinskist kui kandidaadist.

Ütlen, et hea luuletaja, aga kahjuks poliitiline prostituut  ja valeprohvet, seepärast paraku kuulus ja hinnatud rohkem välismaal kui kodumaal. Krossi kohta nad ei küsi. Under on ammu unustet. Pikutame voodites ja arutame asja, kuni väljast kostab ärevaid hääli, ilmselt on tund tulnud, tuleb minna alla aulasse. Saabume, koguneme, seltskond pole suur, kuid sõbralik, mulle võõrad nimed ja näod, kuid kõik väga intelligentsed, keskealised ja vanemapoolsed, kena välimusega, hästi riides. Koduselt tuleb keegi paberitükiga ja teeb teatavaks võitja nime: selleks on üks habemik rootsi kirjanik, keskealine meesterahvas, kelle nime ei mäleta, aga keda ma olen kohanud kusagil kirjanduslikus loomemajas, kas Visbys või Kreekas, Rhodosel. Läheme koos naistega teda õnnitlema, kallistama, ta tunneb mind naeratades ära, küsib paar küsimust Eesti kohta jne

Siis hakkab seltskond äkki tantsima justkui jenkamoodi tantsu, rivis ja üksteise järel käib kargamine ühest ruumist teise, kõik väga intelligentsed ja intellektuaalsed, aga selline tants. Imestan ega osale. Läheme meie toa naistega üles tuppa tagasi, teel sinna selgub, et üks hotelliteenijannadest on ka eestlane, aga ei räägi ühtki sõna eesti keelt, on elanud kogu elu Lätis.

Äkki olen hoopis talvises Viljandis, valmistun suusavõistlusteks, mille marsruut algab keset linna pargist, viib edasi lossimägedesse ja üle järve ja siis tagasi. Ma ei esinda siin ainult ennast, vaid ka mingit kollektiivi, aga keda täpselt, ei mäleta. Mul ei ole seljas suusariideid, vaid seelik ja jakk, peaksin minema peatuskohta, aga aega on vähe. Muretsen suusamäärde pärast, et mis ja kuidas. Kusagil hotelli fuajees istub mu poeg Sören ja ajab meestega juttu, vist äriasjad, palun teda, et ta aitaks mul suusad ära määrida, aga ta rehmab käega ja ütleb, et pole aega või pole vaja, täpselt ei taipagi. Solvun natuke ja kõnnin minema. Väljudes näen, et juuniorid, kes hiljuti lasti starti, tulevad juba tagasi finishisse, mis on kesklinnas Urla maja ees. Lähen dushiruumis küsima juunioride võitjalt, kenalt 12-13 aastaselt higiselt tütarlapselt, et mis määret tema kasutas. Ta ütleb, et ei tea täpselt, mis sinna alla pandi, aga vist oli Terevisioon. Pole kuulnud, pole näinud, aga võtan suuna spordipoe poole, mis peaks olema lähistel, järgmises kvartalis.

Äkki olen taas samas hotellitoas, kus kirjanduspreemiaid arutasime, kiirustan suusatamiseks ümber riietuda ja püüan meeles pidada, et võistlemiseks kõiki vajalikke asju kaasa võtta, aga välja minnes märkan äkki, et ikka olen seelikus ja jakis, mitte pükstes... Mõtlen, et ah jään hiljaks, ehk saab seelikuga kah kuidagi ära suusatatud...

Teel kiirustades näen spordipoe juures linna peal hulkumas ja aega parajaks tegemas oma meest, aga kes ta täpselt oli, ei tea, sest nägu ja kuju ei näinud: Reinu? Juhanit? Jacki? Mu mees näitab minu nimelist kutset suusatamisvõistluse starti ajavahemikus 15.35 – 16.30. Olen juba hiljaks jäämas ja kiirustan minema, siiski märkan viimasel hetkel kutset silmitsedes, et start on hoopis Pioneeride pargis, kus värviline purskkaev suveti purskab, mitte Urla maja eest, nagu juunioride start. Kiirustan ja kardan, et hilinen starti...

Suusatamist ennast ei näe, ärkan üles.

15/16.detsember 2007 Madisonis

Olen keskaegses vanalinnas, munakivisillutistega kitsad tänavad, on suvi, rahvast voolab, on toimumas mingi tervisejooks, inimesed ühtmoodi särkidega, kollased ristkülikud rinnal jooksevad vanalinnas mäest alla, tekib väike vahe ja äkki näen jooksmas oma poja endist tüdruksõpra Teevit, kes jookseb alasti, nähes mind ta peatub, vahetame paar rõõmsat tervitust, ta on kummaliselt poolenisti päevitanud, näo ülemine pool on täitsa valge, alumine pool ja pool keha on aga hästi pruun, nii et kaugelt vaadates võiks arvata, et ka tema kannab mingit kaht värvi dressi, aga tegelikult on alasti...Küsin, kas ta ikka elab endiselt selles väikeses kambris, mille talle aitasime korraldada ja ta vastab jaatavalt ning jookseb rõõmsalt edasi...

Äkki olengi selles mainitud katusekambris, kuhu mahub vaid üks lai voodi ja kirjutuslauake. Laman vooditekil poolkülili ja selgitan kellelegi, vist mingile väliskülalisele, kellele oleme andnud ajutist majutust ja  kes lamab voodis, kellega tasub kontakteeruda, kellega vaja rääkida... Mainin just diplomaat Riina Kionka nime kui Riina ja tema endine mees Mart Laanemäe (mu kadunud mehe Juhani sõbrad) on samuti äkki samas ruumis, naeravad ja seletavad midagi, on kummaline võõrastustunne, ei ole nende inimestega aastaid enam lävinud ega kohtunud, ega tea, kuidas nad äkki sinna ilmusid ja miks...Aga selles vanalinna kõrge laega, kitsas väikeses kambris viibimine tundub kuidagi põranda-aluse, salajase tegevusena ja meie kohtumine samuti on justkui ebaseaduslik...Midagi kahtlast on õhus.

Kui majast väljun, arreteeritaksegi mind ootamatult. Kaks neutraalse välimusega selli astuvad ligi ja paluvad kaasa tulla. Ei mingeid dramaatilisi käeraudu ega muud sellist.

Mind viiakse vanglasse, mis asub sügaval maa all, liigume mööda pikki maa-aluseid koridore, mis on siiski üsna hästi valgustatud, vastu tuleb riigiametnikke, tuttavaid, võõraid, kohtun mõnede nägupidi  tuttavate parlamendiliikmetega, äkki näen vastutulijate hulgas Signet, õetütart, (kes tegelikult töötab Brüsselis euroametnikuna). Ta rõõmustab ja lehvitab mulle vastu, aga möödudes ma sosistan talle hoiatavalt, et ära suhtle minuga, olen arreteeritud. Ta vaikib kohkunult ja vaatab mulle hirmunult järele... Jõuame vangla-

Väravateni, valvurid, putkad, elektroonilised tõkked nagu parlamenti sisenemisel. Minu kaasaviijad helistavad kuhugi, selgitavad midagi, seni kui ootan, näen väravast väljumas oma endist sõbrannat, psühhiaater Airit, kes samuti rõõmsalt küsib, mida Sina siin teed,

Osutan vaikides oma kaaslastele ja ütlen vaikselt, olen vangi minemas... Airi vakatab samuti ja eemaldub imestaval pilgul...

Lõpuks asutakse minuga tegelema, võetakse näpujälgi ja palutakse asetada kott lauale,

Äkki märkan, et mul on kaasas suur pruun nahkne reisikott, avan selle letil ja avastan, et see on täis sularaha pakke, noh vähemasti paari miljoni krooni summas. Rahad on helerohelised, justkui tuhandesed, aga mis rahas täpselt, ei saa aru. Imestan endamisi, et kust pagan see raha äkki välja ilmus, aga enne kui jõuan midagi selgitada või välja mõelda, võetakse kott minult ära ja sunnitakse edasi minema.

Kõnnime jälle mingeid pikki maa-aluseid koridore mööda, mis aeglaselt suunduvad sügavamale, kohati on sile tume põrand pehme ja heledalt liivane ja justkui varisenud...Kusagil vahetatakse mu riided mingite tumesiniste tunkede vastu. Siis jõuame tualettruumideni, saan pisut eraaega end puhastada ja pissida. Ukse järgi otsustades on tegu mingi koleda keskaegse konkuga, aga kui sisse astun osutub ruum suureks valgeks kõrgeks koopaks, mis on täis kummalist katusevalgust ja laest ripub tohutul hulgal roosade rooside kimpe, kuivatatud, kuid siiski värvi säilitanud. Ruumis on mitu bideed, ebasümmeetriliselt paigutatud, ja nende ümber põrandal on kümneid ämbreid värskete roosade roosidega, otsekui kellegi suur juubel olnuks või sünnipäev või suur kontsert... Istun ühele keskmisele bideele ja hakkan pissima, aga siis märkan, et kui pissin, hakkab vesi bideesse voolama ja selles vees kerkivad ning avanevad omakorda müstilised roosad veeroosid otsekui üks teesort, mis vett peale valades suureks paisub ja avaneb. Pissin mõnuga kohe mitu korda, et seda ilusat veerooside pilti jälle näha... Naudin üksiolekut, mõtlen, kust pagan küll see raha sinna kotti ilmus, oletan, et sellepärast mind arreteeritigi, siis meenub otsekui kusagilt kaugelt mingi trükiste afäär, millesse olin segatud, poliitilised trükised, keelatud materjal??? Aga täpselt ikka ei tea, miks ja kuidas. Mulle on lubatud alles jätta oma rahakott, see on ilus tumepunasest nahast, mille ostsin Yellowstones pulmareisil olles, näen, et teiste  vangide rahakotid on kõik ilusti reas kraanikausi kõrval, asetan ka enda oma sinna ja ise imestan, kas ja miks keegi neid siit ometi ära ei varasta...(Siis uni katkeb, päris vangikongi ei jõuagi ega saa ka teada, miks mind õieti arreteeriti). Kui uuesti uinun, olen väikese Söreniga (3-4 aastane) kusagil rongijaamas ootamas rahvamurrus rongi, et põgeneda, emigreeruda... Kaasas on reisikotte, ka Sören tassib omi pampe, on teisigi naisi väikeste lastega, mehi on vähe. Ootame mingil põllul, lõpuks rong saabub, on justkui elektrirong hoopis, roheliste vagunitega, ei sõida otse jaama, vaid keerab kusagile vasakule depoo ette, rahvas jookseb pampudega rongile järele, ka meie jookseme, ähime ja tassime, aga jõuame siiski rongile, kui peale ronime, siis näen rahvasummas, et ka Riina ja väike Elo Viiding on siiski siia ja rongi peale jõudnud...

Siis oleme sama rahvaga kusagil suures sammassaalis, mis on ooteruum, et pääseda N. Liidust välja välismaale, mis maale just, pole teada, aga igal juhul teame, et on tegemist vaba lääneriigiga. Passikontrollis on pikk järjekord ja osa nutvaid naisi kästakse tagasi minna. Närveerime, et kas ikka pääseme läbi või mitte. Osadel inimestel võetakse pakid ära ja kästakse siseneda mingitesse kõrvalruumidesse, kust nad enam ei naase. Pinge kasvab, järjekord venib väga aeglaselt, ootame ja istume pakkidel tunde...Lõpuks saabub siiski ka meie kord. Passikontroll läheb hõlpsasti ja pikk tollikoridor samuti, hetkeks kaotan Söreni siiski silmist, ta jääb minust oma pambuga maha, pääsen vabasse tsooni ja jään närviliselt ootama, kas ka tema tuleb siiski, oh jah, tulevad koos Eloga, pahased ja higised, torisevad ja tassivad omi pampe, Sörenil on palav, ta on ajanud oma teksapüksid maha ja tahab ära võtta aluspükse, mis hõõruvad, aga samas on pikad püksid ikka veel rebadel... Aitan tal püksid ära võtta, ta hingab kergendatult ja pääseb vabadusse, jookseb ja hakkab turnima ooteruumi pinkidel. Jääme siiski veel mõneks ajaks sinna ooteruumi,

vaadates, muretsedes, et kes veel üldse läbi pääsevad...Aeg venib, inimesi tuleb välja üha vähem ja hõredamalt...

Ajaviiteks heidame mingile poolkatusele pikali päikse kätte ja hakkame vastastikku mingit luuleraamatut lugema, ära arvama, et kes selle luuletuse kirjutas... Riina on äraarvamises päris hea... Tunneme suurt kergendust ja vabanemistunnet, ehkki ees ootab teadmatus, kuhu me elama saame ja üleüldse...Meie toonaseid mehi, ei Reinu ega Juhanit polnud sellel põgenemisel kaasas, nemad jäid ilmselt maha või olid juba enne teadmata kadunud, igal juhul sel teemal ei olnud mingit juttu ega isegi mitte enam muretsemist...Olime justkui väga uue elu alguses, väsinud, aga hingasime kergendatult, et olime pääsenud kõigest kurjast...

Kui ärkasin, säras väljas kõrge Dakota talvepäike, puud olid valges härmas ja härm sätendas...